Oh jah, aeg on läinud nii kiiresti, et blogi täitmine on täiesti võimatuks muutunud. Külalisi tuleb iga päev uksest ja aknast ning lõppu ei paista tulevat. Mis on muidugi hea asi ;) Põhimõtteliselt on meil isegi paar vaba päeva olnud või noh jõulude ajal oli kaks päeva vaba, et pühi nautida... Aga teise päeva lõpuks oli juba päris kopa ette visanud sellest logelemisest, nii et tore oli 26.ndal jälle koertega välja mägedesse pääseda. Mnjah, jõulud on muidugi juba ammuilma seljataga, aga tagantjärgi loodame, et kõigil olid ilusad ja meeleolukad pühad :)
Jõululaupäeval jõime kõik koos laavus sooja glögi ja sõime traditsioonilist riisiputru, mille sisse olid peidetud mandlid ja nö. autasuks mandli leidmise eest saime martsipanibatoonid. Mõne aja pärast ilmus kohale jõuluvana, kes oli kahtlasest Hege olemise ja häälega, ja kinkis meile kõigile ühe toreda veinipudeli. Perekoer Troy oli asjast äärmises hämmingus ega tahtnud kuidagi lõpetada jõuluvana peale haukumist :P Õhtusöögiks sõime searibi kartulite ja hautatud porganditega, aga olgu kohe öeldud, et Eesti jõuluroogadega ei anna ikka üldse võrrelda. Mmmm, need verivorstid ja hapukapsad...
 |
| Tromso oli jõulude ajal kenasti kaunistatud ja nägi veel armsam välja kui tavaliselt |
 |
| Tromso pisikesed värvilised majakesed |
Nagu öeldud, turistidest meil puudust ei ole olnud ja nii oleme kokku puutunud väga paljude erinevate inimestega ja saanud käia kümnetel toredatel matkadel. Jaanuari alguses tuli ka Jaak siia ja on saanud meid kõigega aidata. Abikäsi on alati tarvis, aga eriti praegu, kuna Joshi leping lõppes detsembri lõpus ja nüüd elab ta Tromsos, üürib seal korterit ja leidis juba ka töö :)
Mõni aeg tagasi tõi Per-Thore Rootsist meie suurema laavu jaoks uue ahju ja kuna selle püstipanemine ja tööleseadmine võttis omajagu aega, tegime mitu päeva järjest peaaegu kõik matkad meie Jaaguga kahekesi. Nii on ka Jaagust juba väga hea kelgukoerasõitja saanud :) Igasuguseid seiklusi on ka muidugi ette tulnud, sest ega ju kõigil õnnestu matkal jalastele püsima jääda. Seega kelgupüüdmisi on ikka palju olnud. Eriti just allamäge tulemised on meil siin kohati päris ekstreemsed, kuna pidurdamise tagajärjel on tekkinud igasugused tunnelilaadsed kohad, kus kelk võib järsku vägagi kaldu minna ja no ega siis enam külilikukkumisest ei pääse. Aga väikesed seiklused käivad ikka hea matka juurde. Loodusvaated on meil viimasel ajal hingematvalt kaunid, kuna kogu aeg on selge ja iga mägi on nii teravalt välja joonistunud nagu hoiaksid neid peo peal. Alates 16. jaanuarist tõuseb ka päike jälle üle horisondi ja kuigi meie näeme seda esimest korda alles 23. jaanuaril, on taevast kaunistavad roosakad ja kollakad toonid meid juba mõnda aega rõõmustanud ning kõrgemate mägede tippudel tantsisklev päikesevalgus annab tunnistust, et varsti on ka meil õnn jälle päikeselistest päevadest osa saada! Ilmad on see-eest palju külmemad kui nad olid detsembris. Olime juba ära harjunud selle -3 kraadise soojusega, mil sai kampsuni või fliisi väel mõnusalt ringi joosta ja seetõttu on viimase aja -10/-15 ikka sõrmed ja varbad natuke ära šokeerinud. Üleval mägedes koertega sõites on tuulise ilmaga muidugi nina see, mis esimesena ära kukub.
Mõned matkad jäävad paratamatult kuidagi eriliselt meelde ja ühe sellise tegime vaid kahe inimesega-ühe Austraaliast pärit paariga, kes oli otsustanud, et virmaliste matka asemel teevad nad kelgukoerasõidu ja lootsid hirmasti, et äkki neil õnnestub ühtlasi ka rohelised taevatuled ära näha. Terve matka aja polnud kahjuks taevas virmalistest jälgegi, aga õnneks olid meil väga kiired tiimid ja kelgukoerasõitu ei jõudnud nad ära kiita. Kui koduni oli veel umbes viis minutit, uurisin veel viimast korda teavast ja imelisel kombel olidki virmalised ühtäkki kohale ujunud! Kustutasime pealambid ja järgmised 20 minutit möödusid taevast imetledes, kuna tegemist oli kindlasti ühtede parimate virmalistega, mida näinud olen! Inimesed olid nii õnnelikud, et see ajas lausa naerma- püherdasid lumes ja kallistasid ja kilkasid ja aina õhkasid kui suurepärane kõik on :)
Tegelikult on kõik viimase aja õhtused matkad olnud väga maagilised, kuna kuu on meil alati seltsiks ja see tähendab, et oleme saanud sõita ilma pealampideta kuuvalgel ja virmalisi nautides. Ja virmaliste mängu on nüüd ikka palju olnud! Tagumisi kelke on ilma lampideta küll veidi raskem jälgida, aga kõik on seda lõppkokkuvõttes väärt- kuu peegeldus ookeanil, lumiste mägede siluetid, virmalised... Nagu muinasjutus...
Tore on ka see, et võtsime koerte valmispanemisel kasutusele uue süsteemi- kutsad ei lähe enam kõigepealt pika ööketi külge, vaid paneme nad otse rakandisse, kus nad jäävad turiste ootama. Kui esimesed korrad olid üsna närvesöövad, siis nüüd on nad uue korraga väga kenasti ära harjunud ja ootavad enamasti kannatlikult (peaaegu...) kuni selle ajani kui külalised on õpetussõnad kätte saanud ja nad üles koerte juurde tuuakse. Siis pistavad kõik loomulikult märatsema nii kuidas vähegi jaksavad, aga noh, see on juba teada tuntud asjade käik. "Natuke" entusiasmi käib alati asja juurde.
 |
| Mineku ootuses |
 |
| Kodukünkal käisid külas põhjapõdrad |
 |
| Lumepallikesed Tequila ja Mojito |
 |
| Kärt üritab seltskonda sulanduda |
 |
| Kas te nägite neid ilusaid põdrakesi!?!? |
 |
| Mojito, Tequila (mantlid on vajalikud selleks, et kõhnemad/vähem karvased kutsud kõva pakasega enne minekut ühe koha peal oodates sooja hoidmiseks üleliia energiat ei kulutaks) |
 |
| April, Apple |
 |
| Zorro, Zumba |
 |
| Popcorn, Marco |
 |
| Tagasi kodus |
 |
| Kuna vahel on plaanis ka lõunane matk, keerame osad tiimid koju jõudes kohe ringi, vahetame vajadusel välja mõne kehvema/vanema koera ja kutsad jooksevad mõne aja pärast ka teise matka. Nad ise on selle üle muidugi rohkem kui õnnelikud, kuna pärast esimest 20 km on neil energiat veel kuhjaga üle. |
 |
| Üks väike matkaliste seltskond. |
 |
| Laavus lõket, teed/kohvi ja kooki nautimas. |
 |
| Conny omastas heinatünni |
Üks õnnetus jõudis meil ka vahepeal juhtuda- Donald ja Pluto otsustasid Antonile kambaka teha, mistõttu on Anton viimasel ajal ilmselt rohkem arsti juures käinud kui meie Kärdiga viimaste aastate jooksul kahepeale kokku. Ta elab meil hetkel toiduruumis puuris ja saab ravikuuri, aga tundub, et ta saab tasapisi ilusti terveks, ainult üks tagumise jala lihas on tal kahjuks nii kahjustunud, et nagu arst ütles, peab ta õppima kelgu ees joostes selle asemel mingit teist lihast kasutama.
 |
| Meie esimene 12 koera rakend |
Muuhulgas oleme muidugi jätkanud ka kutsikasõitudega ja vahel pannud ka kõik üheksa tükki korraga rakendisse. Enamik neist jookseb suurepäraselt, vaid Marzipan on natuke omamoodi tegelane, kes teatud hetkedel otsustab, et kaelaliin on kohutavalt ebameeldiv ja sellele peaks vastu punnima või siis viskab end allamäge sõites kenasti kõhuli ja laseb mäest alla. Mike ja Michelle see-eest üritavad mõõtu võtta mingis enda loodud kisamisvõistluses, mis tähendab seda, et nad üritavad enne minekut üksteise võidu röökida nii nagu kõrist tuleb ja kõrvalvaatajal võib jääda mulje, et me tahame nad ära tappa...
Varsti-varsti veel tagantjärele uudiseid...
