Hilde ja muud loomad

Aeg on jälle lennanud.

Hommik Kvaløyal

 Eelmisel reedel jõudsid ka Kärt ja Josh Malselvist kohale ja nüüd oleme jälle kõik koos kodus Kvaloyal. Turistid käivad jätkuvalt nii hommikul kui õhtul ja ka Kärt on saanud nüüd turistisõite kaasa teha :) Joshil nad kahjuks väga palju sõita ei lase, kuna tal puudub varasem kogemus, aga meiega koos on ta siiski paar korda saanud juba kaasas käia. Ühel õhtul pidin üksi matka juhtima ehk minu taga oli veel üks kelk kahe turistiga. Mul oli küll ka Josh kelgus, aga see oli ta esimene sõit ja ta ei teadnud rajast veel midagi. Siiani olin saanud alati Per-Thorele järgneda ja lisaks sellele on pimedas nagunii raskem orienteeruda. Loomulikult tuiskas samal ajal ka lund, nii et näha polnud suurt midagi. Õnneks siiski päris ära eksida ei õnnestunud, aga üles mäkke suutsin küll natuke vale tee valida. Hiljem alla tulles jõudis Per- Thore oma pojaga juba järgi meile (ta sõitis raja läbi, et kõik ohtlikud puuhakatised maha saagida, kuna kõik kippusid neisse pidevalt piduriga kinni jääma või siis käisid lihtsalt neile otsa sõites külili...). Siis läks mu elu kergemaks ja ta sai ette öelda, kuhu ja millal pöörata. Uskumatu kui suurde segadusse on võimalik siinsel maastikul sattuda. Nüüd on vist küll natuke parem juba, kuna oleme pärast seda õhtut paar korda saanud iseseisvalt veel rada läbi sõita.

Sel reedel olid Norra tüdrukud, kes meil kaks nädalat abiks olid olnud, viimast päeva siin ja pidime nad Kärdiga sõitma viima, et nad saaksid ka lõpuks näha tervet meie turistirada. Mina võtsin ühe oma kelku ja Kärt teise endale. Natuke lasime neil ise ka sõita, aga ega nad just väga suurt kindlustunnet seal jalastel üles ei näinud. Seega olime õnnelikud, kui nad pigem tahtsid, et me ise sõidaks. Sama efekt on tekkinud ka turistidega sõites. Oleme alati väga õnnelikud, kui nad ise väga sõita ei taha, kuna liiga palju on juba olnud neid toredaid juhuseid, kus sõitja tagant ära kukub. Kuigi olgem ausad, ega ma ise ka just suurem asi sõitja ei ole ja enamustel matkadel lohisen nagunii põlvili kelgu taga.....peab seda sõitmist vist Kärdilt ikka õppima!! (Käisin korra teises toas ja nagu näha, jõudis Kärt juba siia susserdama ja kogu oma versiooni tõest ära rääkida :D) Ühesõnaga jah, tahtsin öelda, et ega see siin künklikul maastikul väga lihtne ei ole, hoo pealt kelgu taha pidurile ronida, kui oled oma sõitja ära kaotanud. Teine versioon on see, et sõitja ei pudene lihtsalt jalastelt, vaid keerab kelgu koos sinuga kummuli ja alles siis jääb kuhugi lumehange maha. Seega meie ülesanne on kelgu alt välja roomata ning see kiiresti õigetpidi pöörata ja jalastele hüpata.

Mõned korrad oleme juba ka oma vanemad kutsikad, aprillis sündinud Kano, Kayaki ja Katie, kelgujooksule viinud. Loomulikku annet tundub neil Aida kutsikatel igal juhul palju olevat, kuna kelgu ees olles pole neil mitte mingeid probleeme ette tulnud. Oleme rakendisse pannud kaheksa koera- ette turvalised vanad juhtkoerad ja kõigi kutsikate kõrvale samuti vanemad kogenud koerad. Kui esimesel korral muutus Kano enne minekut ülemeelikuks, siis pärast Adriani antud õppetundi ei ole ta  rakendis oodates enam piuksugi teinud. Nagu Hege ütles, siis pole ka ükski inimene veel Kanoga nii karmikäeline olnud. Tore, kui vanemad koerad kutsikakasvatusse oma panuse annavad! ;)

Katie esiplaanil

Adrian ja Kano (heledam)

Kano on juba sama suur kui Adrian!

Koomikud Tierra ja Freya

Vahepeal oli meil siin muuhulgas Suur Sula käsil. Minul polnudki õnne seda õudust näha, aga ma kujutan ette, mis basseinid seal rajal olid, kui Kärt tagasi tulles aluspesuni märg oli. Per- Thore kurtis, et ta riided polnud järgmiseks päevakski veel kuivad. Paaril turistil õnnestus sinna veeuputusse ka külili käia... See võis küll meeldiv kogemus olla... Vee all oli muidugi jää ka.

Lisaks turistisõitudele hakkame nüüd jälle ka väiksemate kutsikatega jalutama. Kärt, Josh ja Katie tegid täna juba mõned toredad jalutuskäigud sel ajal, kui mina hommikusel tripil kaasas käisin. Rada on lõpuks ometi vägagi nauditav, kuna eile ja täna tuli lumelisa. Reede öösel vastu laupäeva käis meist ka torm Hilde üle ja öö läbi tuulas nii, et koerad olid täiesti segased ja haukusid vahet pidamata. Kahjuks oli see vihma- mitte lumetorm...

Koeri toome ja viime alati kahekaupa, mis suurte, liigselt energiliste ja tugevate tegelaste puhul on vägagi väljakutsuv ettevõtmine. Ülikooliajal nõrgaks jäänud käed on juba küll musklis igal juhul ;)

Ringi sahmerdades juba külm ei hakka!

Külalisi oodates

Emma lumemantlis

Popcorn

Kärt, Josh, Freya ja Tierra

Aurora

 Eile lõikasime taaskord kõigil koertel küüsi, kuna need kasvavad ikka hirmsa mühinaga. Ah ja, kahjuks toimus üks ebameeldiv arstilkäik ka vahepeal. Meie tublil võistlustiimi liikmel Galil ilmus käpa alla verine kasvaja, mis muutus iga päevaga üha suuremaks ja arstil tuli teda opereerida. Nüüd elab ta toiduruumis suures puuris, saab antibiootikume, taastub ja ootab niitide väljavõtmist. Õnneks on ta end väga ilusti üleval pidanud, ei närinud isegi sidet käpa pealt ära. Võistlustiimist on ta nüüd muidugi väljas, aga kui kõik hästi läheb, saab ta Pjokkeniga kutsikad! :)

  Õhtuseid turiste oodates oleme ehitanud raja algusesse väikeseid lumepallipüramiide, kuhu paneme küünlad sisse põlema. Nii ilus on tagasi tulles eemalt künka pealt neid vaadata :)

Viimane galerii treeninglaagrist Malselvis

Balder ja Lyng

Pjokken ja Helle

Zorrole ja Zumbale papusid panemas

Ravn

Viimasel treeningpäeval Malselvis

Lykke ja Tequila

Josh ja Labb

Bailies ja Lill-Anna

Freya ja Conny

Oh ekstreemsust!!

Pean seekord ainult enda eest kirjutama, kuna oleme Kärdiga mõneks ajaks lahutatud- mina olen alates 29. oktoobrist kodus Kvaloyal koos Katie, omanike ja 50 kutsaga ja Kärt ning Josh on treeninglaagris koos ülejäänud 36 kelguvedajaga. Kuna kodune turistirada on veel väga halvas seisukorras, ei saa me võtta korraga vastu üle kaheksa inimese ja seega pole hetkel ka vajadust nii suure hulga koerte järele ja Kärt ning Josh saavad veel mõnda aega jätkata ATV-treeningutega (või noh, Kärdil on vaja sõita kõigi kolme tiimiga, kuna Josh kahjuks sõita ei saa). Ka enamik noortest koertest jäi nende hoole alla.

Viimased viis päeva kodus tunduvad mulle hetkel vähemalt kahe nädalana, kuna turismihooaeg tähendab siin ikka tõesti turismihooaega. Sel aastal algas see muidugi väga vara- tavaliselt alustavad nad novembri keskel, nüüd aga on külalisi juba praeguseks hetkeks vastu võetud peaaegu kaks nädalat.

Hetkel võtame inimesi vastu hommikul ja õhtul (kui lund rohkem, tingimused paremad ning Kärt ja Josh ka kodus, lisandub sellele tihtipeale ka lõunane matk). Hommik algab hetkel kell 9 koertele hommikusöögi andmisega ning koristamisega. Seejärel viime koeraaiast üles väikesele künkale, kust meie tripid alguse saavad,  kõik need koerad, kes parajasti jooksma lähevad. Seal seisavad nad tiimide kaupa pika keti küljes, kus paneme neile peale traksid ja käppade otsa papud. Toome toiduruumi kõrval asuvast varjualusest kohale kelgud, vaatame üle liinid, seome kelgud köie abil puude külge ja kinnitame spetsiaalse pika kummi abil kelkude istmetele poronahad.

Kutsud külalisi ootamas

 Per-Thore käib alati külalistel ise minibussiga linnas järel ja viib hiljem tagasi. Kui inimesed kohale jõuavad, annab Hege neile riietusruumis saapad ja soojad kombekad, mida meil on lademetes ja igas suuruses, ning siis minnakse suurde koeraaeda huskydega tutvuma. Pärast seda kui P-T on rääkinud ühtteist kelgukoertest ja tutvustanud alaska huskysid, kutsub ta inimesed õppekelgu juurde ja annab vajalikud juhised ja õpetussõnad kelgusõiduks.

Ja siis ongi aeg minna kelgukoerasõitu nautima! Kuna hetkel pole rajal väga palju lund, piisab külalistele viiest koerast. Per- Thore ise juhib kõiki matku (samuti viie koeraga) ning külalised on jaotatud kahekaupa järgnevatele kelkudele (üks on jalastel, teine istub kelgus). Me aitame ise kõik kelgud kodu juurest minema, kuna esimene lõik on väga libe ja kohe alguses on suur kurv. Aitamine tähendab seda, et üks meist seisab kelgu jalastel koos sõitjaga, kummalgi üks jalg piduril. Kui on näha, et sõitjal on kelgu üle kontroll olemas, laseme tal u. 50-100 m pärast iseseisvalt jätkata ja jookseme ise tagasi. Kõigil päevadel olen lisaks sellele saanud ka ise matkadel kaasas käia- esimesel matkal üksi kõige taga nelja koeraga, et rajaga tutvuda, ning järgnevatel koos ühega külalistest. Probleem on nimelt selles, et see rada, mis meil hetkel on, on sõna otseses mõttes täiesti metsik!!

Minu esimene sõit siinsetel radadel koos Tirili, Sparky, Ben 10'i ja Butterfly'ga. Siis kui rada oli veel pehme ja vaatamata mudamülgastele kenasti sõidetav...

 Esialgu oli probleem lihtsalt selles, et läks väga soojaks ja kõiksugu lombid ja mudamülkad tulid välja ehk siis tihtipeale sõitsime lihtsalt muda sees ja mööda lõputuid muhke ja mättaid... Siia aga läks asi veel tuhat korda hullemaks, kuna kraadid tõmbusid miinustesse ja kogu see sulavärk läks jäässe. Nüüd on meie rada enamjaolt lihtsalt jää ja allamäge tulles pole tihtipeale muud teha, kui kahe jalaga piduril seista (ainult et sellest kipub ka vägagi väheks jääma...). Põhimõtteliselt ongi kogu aeg vaja üks jalg piduril hoida, kuna jää ja kõikvõimalikud künkakesed ja ebatasasused, langused, kurvid ja hullumeelne jõeületus teevad raja meeletult raskeks. Ma pole kunagi varem nii ekstreemsel rajal sõitnud. Pole siis ka ime, et turistid pidevalt kelguga külili käivad või lihtsalt sõitja tagant ära pudeneb... Ja just sellepärast peame ka ise pidevalt kaasas käima Katie'ga. Eilseks oli rada nii hulluks läinud, et õhtul lasime külalistel sõita ainult kõige turvalisemal lõigul paksemal lumel, kuhu P-T tegi uue raja (ta on üritanud osade eriti hullude lõikude asemele värskele lumele uued rajad teha).

Ärge laske ennast eksitada- kuna pildistada on võimalik ainult korralikul uuel lumerajal, paistab järgnevatel piltidel kõik väga ilus ja turvaline...

Üldiselt olen tegelikult nende ekstreemsuste üle väga õnnelik, kuna kogu aeg suurepärastel lumistel radadel sõites ei saa oma osavust arendada nii nagu siin seda hullust proovides ;) Eilne päev aga oli küll natuke liiga hull kohati. Mõni päev kohe on selline, et kõik juhtub, mis juhtuda saab... Esiteks pidin hommikul ühe mehe ja naise stardist minema aitama, aga kuna minuga koos jalastel olnud härra oli väga hirmul, siis toetus ta täielikult minu peale ja käisime kogu kupatusega külili. Õnneks sain kelgu püsti ja pidurile hüpatud. Siiani pole keegi ka pikali kukkudes haiget saanud, nii et teeme lihtsalt natuke nalja, rõõmsa näo pähe ja tagasi kelku!

Samal matkal oli mul kelgus keskealine naine, kes tahtis ka ise sõita. Paraku olid tal väga suured kindad, ta käed libisesid nendest kuidagi välja ja nii ta seal kelgu taga siis lohises natukese aja pärast...Ronisin kiirelt ise kelgu pealt jalastele ja kõik sai taaskord kontrolli alla. Andsin talle oma kindad ja pärastpoole läks tal sõitmine juba palju paremini! Mõne aja pärast kukkus üks paar sõitjatest taaskord külili ja kuigi P-T on kelkude püüdmisel tõeline proff, oli see tol korral võimatu ja terve rakend pani kodu poole ajama... Sain omale ühe sõitja lisaks- õnneks kõigest noore tüdruku. Paraku ei suutnud nad aga väga edukalt kelgust kinni hoida ja pudenesid ühel mättal kelgu pealt maha. Ikka juhtub! Tuleb tagasi ronida ja kõvemini kinni hoida. Ühes kurvis on väike puu põhimõtteliselt rajal ja kuna mu koerad otsustasid lõigata, jäi kelk nö. puu otsa kinni ja reisijad pudenesid taaskord lumme... Ja taaskord sain olukorra kuidagi lahendatud- kelgu üle puu, rajale ja pidurile.

Õhtusel matkal pidin sõidutama ühte pikakasvulist hispaania noormeest, kes õnneks väga ise sõita ei soovinud (P-T tegi uut rada ja kelgu taga lumes ülesmäkke ronimine ei mõjunud vist just ülemäära lõõgastavalt... ;) Ühes kohas on meil tore väike jõeületus, mille ääres on paar suurt kivi ja palju jääd. Koerad peavad üle vee hüppama ja kelk noh põhimõtteliselt üle lendama. Minu juhtkoerad aga otsustasid, et oleks meeldiv hoog maha võtta ja paremat ülehüppamiskohta otsida, mistõttu ei olnud mul lõpuks piisavat kiirust, kelk sõitis põhimõtteliselt vastu kivi ja põrutas vastu vastaskallast nii, et käisime külili. Õnneks jaksasin ka seekord kelgust kinni hoida ja sain selle ilusti uuesti püsti. Hispaanlase ainus probleem oli, et tal ei püsi pealamp mütsi peal... Nojah, igal juhul oli mul pärast kogu seda päeva natuke hirmus õhtul oma põlvi vaadata, kuna need on kaetud miljoni sinikaga ja näevad välja sinakas-lillakas- rohelised... Nii palju siis eilsest päevast... Tegelikult on enamjaolt siiski kõik matkad ääretult toredad olnud. Ühel korral sõitsin Brasiiliast pärit noore naisega, kes oli kõigest nii vaimustuses, et ütles mulle sõidu ajal, et see on ta elu kõige põnevam õhtu. Nii tore on teada, et saad inimestele tõeliselt erakordseid elamusi pakkuda! Alguses ta hullult kartis, aga pärast tahtis palju ise ka sõita ja lõpupoole kui mina jalastel olin, tegin pikemaid peatusi, et virmalisi nautida ja siis kihutasime teistele järgi, kuna talle hakkas kiire sõit meeldima. Kogu ümbruskond kajas siis tema kilgetest ja naerust. Põnevust on õhtustel pimedatel sõitudel eriti palju, kuna sõidame vaid pealampide valgel ja peatuste ajal lülitame ka need välja, et nautida taevas tantsivaid virmalisi. Müstiline tunne on sõita mööda mäenõlvu, rakendid üksteisele järgnemas, pimedus ümberringi ja vaid pealampide tulukesed sähvima. Või seista mäenõlval kelgu jalastel, koerad haukumas, ümberringi vaid pimedus, ja nautida tähti täis taevast ja virmalisi ning üle lahe paistva Tromso tulede hiilgust. Ma ei kujuta ette, kuidas ma pärast selliseid elamusi peaksin suutma töötada keset linna mõnes nö. normaalses töökohas ja määrida päevast päeva pabereid. Saksa filoloogia võib igal juhul seenele sõita minu poolest ;)

Mnjah, öiseid pilte ma telefoniga teha ei oska nagu näha...

 Pärast iga sõitu lähevad külalised meie ülihubasesse pisikesse laavusse, kus nad saavad tule ääres poronahkadega kaetud pinkidel nautida teed, kohvi ja Hege valmistatud suurepärast šokolaadikooki, kuulata Per-Thore jutustusi kelgukoertest ning küsida kõikvõmalikke küsimusi. Sel ajal võtame meie kutsadelt ära traksid ja papud, viime nad tagasi oma kuutidesse, "pakime" kelgud kokku, peseme papud ja vajadusel traksid, viime kogu soojust ja kuivatamist vajava varustuse toiduruumi ning anname jooksust tulnud koertele väikese eine (krõbina-või lihasupi). Päeval paneme lisaks sellele valmis õhtusöögi ehk liha ämbritesse ja toome sügavkülmik-treilerist toiduruumi uue liha üles sulama.

Ja kui kutsud tulevad õhtuselt tripilt, on kõige lõpuks aeg ka nende õhtusöögiks. Kella kümne paiku oleme kõigi toimingutega ühele poole saanud.

Loodetavasti on varsti aeg kogu majapidamine Malselvist koju tuua ja saame järgmisel korral jälle Kärdiga koos blogi täita!

Lund oodates.