Mõned vaated meie uuest kodulinnast Tromsøst, (kus elab umbes
Linnas on säilinud palju puitehitisi
69 000 inimest) ning meie kodust Kvaløya saarel :) Kes veel ei tea, siis asume 350 km polaarjoonest põhjas ning Tromsøs asuvad ka maailma kõige põhjapoolseim ülikool, botaanikaaed ja õllekoda. Elanike arvu poolest on Tromsø suuruselt seitsmes linn Norras.
20. sajandi alguses oli Tromsø Arktika ja Antarktika regiooni ekspeditsioonide alguspunktiks ja sealt pärineb ka Tromsø hüüdnimi- "Värav Arktikasse" (nüüd teate, miks meie blogi sellist pealkirja kannab).
Vaade linnale
Roald Amundsen värbas sageli oma ekspeditsioonidele liikmeid just Tromsøst
Arctic Cathedral- linna kõige tuntum objekt
Vaade meie maja eest
Meie toa aknast näeme toiduruumi ja varjualust kelkude hoidmiseks
Meie sõiduvahendid ;)
Toiduruumis ripuvad ka traksid, liinid ja muu vajalik kraam koertega tegelemiseks
Kutsikatoitu valmistamas
Valges järelhaagises peitub lihavaru
Uksest välja astudes saab kohe kutsikaid tervitada. Taga omanike maja.
Meie kodu :)
Meie majas asub ka "õmblustöökoda" ja turistidele mõeldud riiete ning jalanõude varu
Teisel korrusel asub meie köök ning elutuba
Te ei kujuta ette kui järsk see trepp on....
Meie tuba :)
Vaade künka otsast tööriistakuurile ja meie majale
Hütt, kus turistid talvel šokolaadikooki söövad ja muljetavad
Siit algab meie jooksu-matkarada
Laavu
Selles pruunis majakeses elab Josh
Vaade Joshi rõdult
esmaspäev, 29. juuli 2013
Et töötegemisega üle ei pingutaks, saatsid omanikud meid natukeseks ajaks Kariibi mere kruiisile...
Fantastilistest vaadetest puudust ei tulnud!
Oh, mis imelised "liivarannad"(nojah, natuke suureteraline ehk oli...)
...ja suurepärane läbipaistev ookeanivesi! (kahju, et katsudes sõrm krampi läks ja ära tahtis kukkuda)
Tore, kui on nii hea fantaasia, et alla randa matkates suudad end troopilistele randadele kujutleda ;) Tehke järgi :D
Sellest tuleb nüüd üks segasumma-postitus, kuna vahepeal pole olnud mahti siin täiendusi teha ja nüüd siis tuleb kõik korraga :) Pühapäeval toimus meie elukorralduses ka väike muudatus, kuna kogu pererahvas ning Katie sõitsid ära, et tuua omanike purjekas kodusadamasse, ning nüüd oleme u. nädal aega siin oma majakeses päris omapead (Josh on ka siin, aga tema on teises majas ja miskipärast pandi kogu vastutusekoorem ka justkui pigem meie peale...). Suurim muudatus seisneb tegelikult selles, et nüüd oleme 24/7 üleval. Kuidas sa ikka magad, kui viiskümmend korda loeti sõnad peale, et koerad ei tohi öösel mitte mingisugust lärmi teha ja kui me ei peaks kuulma nende vahetevahel ettetulevat ulgumisekoori, siis on elu läbi, kuna neid keelamata hakkavad nad seda tegema ka järgnevatel öödel. Täna öösel oli õues üsna tormine, mis muutis kõik koerad hämmastavalt lõbusaks ja nii me siis jooksime vaheldumisi akna juurde nendega kemplema...
Ilmad on meil juba pikemat aega imeilusad- päike lõõmab ja nii palav on, et raske on isegi kutsikatega jalutamas käia.
Täna otsustas Kärt, et on vaja ilmtingimata valmis meisterdada üks korralik seenesoust ja hea, et otsustas, kuna muidu poleks ta ju läinud sinna võssa rabistama ega tulnud tagasi natuke metsistunud soengu ja karbitäie kaseriisikatega! Ja kuna selle imelise roa juurde oli päris kindlasti vaja kartuleid, käis Maret esimest korda iseseisvalt siinse vana Fordiga poes ära. Kartuliisu oli meil juba päris meeletu, kuna siin kõik näksivad ainult makarone kogu aeg... Õhtusöök tuli igal juhul suurepärane!
Aga ükski õhtusöök pole täiuslik ilma hunniku pannkookideta, mille tegemist harjutasime Kuusamos peaaegu igal õhtul/öösel kui mäletate... Pannkookide kõrvale oleme saanud nautida juba nii muraka- kui mustikamoosi, mille tegemiseks oleme käinud oma toredas metsas ja soomätastel öösiti saaki kokku kraapimas. Mõlemad moosid keetis valmis meie kohalik austraalia moosimeister Josh, kes on igast marjast lihtsalt meeletus vaimustuses (tegelikult võttiski pool marjulkäimise ajast lihtsalt see, et Josh oli kõhuli kuskil mättas ja tegi murakast lähivõtteid...) Need on ta esimesed enda tehtud moosid ja ta võib vägagi uhke olla, kuna need tulid imemaitsvad!
Tegelikult me ei tegele siin ainult marjade ja seente korjamise ning mugimisega. Aga koerte jooksutamisel oleme abi ka saanud- pildil paremal pool olev Natalia on vahepeal mitu korda kutsudel külas käinud ja täna võttis ta itaalia sõbranna ka kaasa. Donald (vasakul) ja Pluto ei oleks saanud igal juhul enam õnnelikumad olla! Tagasi jõudes kargas küll kahjuks pointer Athrof neile mingitel segastel põhjustel kallale, aga insitent lõppes õnneks vigastusteta. Rääkides vahejuhtumitest, siis neid tuleb ikka eranditult iga päev ette- küll saab keegi oma keti küljest või aedikust välja, küll läheb keegi teisega kaklema või on lihtsalt omale järsku mingi uue väikese vigastuse külge saanud. Kõige põnevam on koerte jaoks muidugi see, kui sõber on vabadusse pääsenud. Sellist kaasaelavat põrgulärmi suudavad ainult huskyd esile manada. Kui igal korvpallimeeskonnal oleks oma huskydest koosnev fännklubi või husky-cheerleader'ite rühm, ei tunneks ükski meeskond mitte kunagi, et tal pole piisavalt ergutajaid!
Eile näiteks tormasime kohutava lärmi peale koeraaia emaste poolele, kindla veendumusega, et kedagi puretakse parajasti vaeseomaks. Mõne aja pärast olid koerad maha rahustatud, aga elevuse põhjust me ikka ei teadnud. Siis aga ilmus rõõmsal sammul tatsudes ja silmade helkides meie selja taha Percy, kett taga lohisemas ja keti küljes omakorda pool metalltorust, millega ta veel mõni aeg tagasi maa küljes kinni oli olnud...
Kutsikad kasvavad sama kiiresti kui seened pärast vihma ja paisuvad tasapisi sama laiaks kui ühed korralikud prisked pannkoogid (Mike on selle elavaks tõestuseks...)
Pehmete väikeste mõmmidega võiks lõputult aega veeta!
Eile käisid kõik kuus pisikest Ravna kutsikat maniküüris ehk naksutasime kõigil küünekesed lühikeseks.
Marzipan
Eile poes käies avanes tore vaatepilt põdraperest, kes ilmselt oli tulnud linna pühapäeva veetma...
Tänane kutsikajalutuskäik kujunes täielikuks katastroofiks. Tundub muidugi imearmas üheksat kutsikat enda ümber sebimas näha, aga see kõik on tore ja rahulik täpselt nii kaua, kuni nad otsustavad, et nüüd nad on juba piisavalt iseseisvad, et minna seiklema metsa, panna mööda eriti soist ala vastassuunas plagama, justkui teades, et me neile sinna järgi ei saa minna (kuigi nii mõnigi käis ka ise mülkas ära ja tuli märksa räpasemana tagasi kui jalutama minnes...) või joosta lihtsalt igaüks isesuunas. Ja siinne maastik ei soodusta just väga edukalt kutsikaotsinguid...
Kano
Mike
Marta
Marzipan ja Michelle
Michelle on nii pisike ja kerge, et vahel tundub justkui ta jookseks koha peal kui ta üritab teistele järele jõuda..
Meie kari ;)
Pärast lõputut kutsikate tagaajamist ja otsimist oleme just nii väsinud...
Matkamas Aprili...
...ja Percy'ga
Üks toredamaid asju siinse maastiku juures on see, et pidevalt võib leida erinevaid väikseid ja suuremaid ojakesi, kust nii kutsud kui meie ise kosutuseks lonksu vett saame võtta.
