Ei ole ainult naer ja lõbu

Kui ümberringi on nii palju koeri, siis peab ju midagi juhtuma- ja seda iga päev...Küll saab mõni koer aedikust välja või ketist lahti, tekitades sellega meeletu paanika ning loomulikult ei puudu selle käigus tekkivad kaklused. Samuti leidub pidevalt keegi, keda antiseptilise vahendiga ravitsema peab, kuna küll on kael või jalg ära kriimustatud või naabriga arveid klaaritud. Või on mõni õnnetu omale köha ja nohu hankinud.

Üleeile öösel, kui me kõik juba voodisse olime läinud, ajas meid välja meeletu koerte lärm ning oli kuulda, et kaks koera on karvupidi kokku läinud. Maja ees olevates aedikutes avanes meile väga õõvastav vaatepilt- kui olime kaks üksteist purevat koera (Dolly ja Ceri) lahutanud, jäi Ceri aediku põrandale selili krampides tõmblema, keel suust väljas ja kõik kohad olid verd täis. Arvasime juba kõige hullemat ja kartsime, et teda enam aidata ei saa. Kui ta tõmblused lõppesid, ei olnud võimalik talle ka esialgu läheneda, sest ta oli nii šokis ja üritas meile ka kallale tulla, ise ei võtnud jalgugi alla. Kutsusime Per-Thore tütre Kristini, et temalt vet-arsti numbrit küsida. (Ei saa üldse aru, miks meile seda kohe ei antud, kui siia tulime?! ) Lõpuks tõusis Ceri juba jalgele ja lasi ennast ka lähemalt vaadata. Kristin rääkis tuttava Monikaga, kes teab koertest nii mõndagi ja kutsus ta keset ööd kohale. Ceri haavad said puhastatud rohelise seebi ja antiseptikuga ning kinni seotud. Õnneks oli ta nii palju maha rahunenud, et lasi end kuudi katusele pikali panna justkui arstikabenitis vastaval laual. Asi nägi alguses tunduvalt koledam välja, kui tegelikult oli, Ceril olid hammustused vaid jalgadel ja isegi õmblemist ei vajanud. Selgusetu on meile aga siiamani, millest sellised tugevad krambid ja miks koer kahe väikese hammustuse tagajärjel alguses isegi jalgadel ei suutnud seista. Ceri jäi ööseks tuppa ning hommikul viis Monika ta linna arsti juurde. Nüüd käib Ceri ringi torbik peas ja on tabletikuuril. Selle õnnetuse peale võib öelda, et küll Ceril ikka juhtub. Josh rääkis meile, kuidas ta kakluste käigus oma paljudest hammastest ilma on jäänud (arvatavasti oli Ceri ka seekord see, kes tüli algatas...), samuti oli tal hiljuti õlavigastus ja küüntega on samuti probleeme olnud. Noh ja sellest peamuhust teate te juba ka.... Muide, tal oli just samal päeval eelmine tabletikuur lõppenud...Nojah.

Ceri

Tegelikult on meil lausa kaks torbikuga koera hetkel ja me kutsume neid hellitavalt "torbiklasteks". Peale seda, kui Ceri vet-arsti juurest tagasi toodi, näitasime Monikale ka Ceri venda Sparkyt, kes oli omale mingil kombel pähe suutnud haava saada. Monika helistas vet-arstile, kes soovitas ka Sparky linna viia. Seda tegid Maret ja Jaak üheskoos. Õnneks on üks meie autodest varustatud navigatsiooniseadme TomTomiga, seega arsti juurde jõudmine kulges libedalt.
Selgus, et Sparky haav on üldse mingi vana vigastus, mis mingil moel lahti oli läinud. Õnneks mitte midagi hullu ja ka talle ei tehtud õmblusi. Nüüd on ka Sparky antibiootikumide peal ja kannab torbikut. Hea on see, et terves nende perekonnas on kõik tõeliselt rahumeelsed koerad ja seega ei reageerinud nad ka torbiku kandmisele paanikaga, ei ürita seda ära saada või lihtsalt ei hävita seda suure möllamise käigus. Kutsumegi selle perekonna liimeid "Melanhoolikuteks". Hetkel näevad nad muidugi kuidagi eriti nukrad välja, nii et igal võimalusel käime neid hellitamas ja lohutavaid paitusi jagamas.

Sparky