Hilde ja muud loomad

Aeg on jälle lennanud.

Hommik Kvaløyal

 Eelmisel reedel jõudsid ka Kärt ja Josh Malselvist kohale ja nüüd oleme jälle kõik koos kodus Kvaloyal. Turistid käivad jätkuvalt nii hommikul kui õhtul ja ka Kärt on saanud nüüd turistisõite kaasa teha :) Joshil nad kahjuks väga palju sõita ei lase, kuna tal puudub varasem kogemus, aga meiega koos on ta siiski paar korda saanud juba kaasas käia. Ühel õhtul pidin üksi matka juhtima ehk minu taga oli veel üks kelk kahe turistiga. Mul oli küll ka Josh kelgus, aga see oli ta esimene sõit ja ta ei teadnud rajast veel midagi. Siiani olin saanud alati Per-Thorele järgneda ja lisaks sellele on pimedas nagunii raskem orienteeruda. Loomulikult tuiskas samal ajal ka lund, nii et näha polnud suurt midagi. Õnneks siiski päris ära eksida ei õnnestunud, aga üles mäkke suutsin küll natuke vale tee valida. Hiljem alla tulles jõudis Per- Thore oma pojaga juba järgi meile (ta sõitis raja läbi, et kõik ohtlikud puuhakatised maha saagida, kuna kõik kippusid neisse pidevalt piduriga kinni jääma või siis käisid lihtsalt neile otsa sõites külili...). Siis läks mu elu kergemaks ja ta sai ette öelda, kuhu ja millal pöörata. Uskumatu kui suurde segadusse on võimalik siinsel maastikul sattuda. Nüüd on vist küll natuke parem juba, kuna oleme pärast seda õhtut paar korda saanud iseseisvalt veel rada läbi sõita.

Sel reedel olid Norra tüdrukud, kes meil kaks nädalat abiks olid olnud, viimast päeva siin ja pidime nad Kärdiga sõitma viima, et nad saaksid ka lõpuks näha tervet meie turistirada. Mina võtsin ühe oma kelku ja Kärt teise endale. Natuke lasime neil ise ka sõita, aga ega nad just väga suurt kindlustunnet seal jalastel üles ei näinud. Seega olime õnnelikud, kui nad pigem tahtsid, et me ise sõidaks. Sama efekt on tekkinud ka turistidega sõites. Oleme alati väga õnnelikud, kui nad ise väga sõita ei taha, kuna liiga palju on juba olnud neid toredaid juhuseid, kus sõitja tagant ära kukub. Kuigi olgem ausad, ega ma ise ka just suurem asi sõitja ei ole ja enamustel matkadel lohisen nagunii põlvili kelgu taga.....peab seda sõitmist vist Kärdilt ikka õppima!! (Käisin korra teises toas ja nagu näha, jõudis Kärt juba siia susserdama ja kogu oma versiooni tõest ära rääkida :D) Ühesõnaga jah, tahtsin öelda, et ega see siin künklikul maastikul väga lihtne ei ole, hoo pealt kelgu taha pidurile ronida, kui oled oma sõitja ära kaotanud. Teine versioon on see, et sõitja ei pudene lihtsalt jalastelt, vaid keerab kelgu koos sinuga kummuli ja alles siis jääb kuhugi lumehange maha. Seega meie ülesanne on kelgu alt välja roomata ning see kiiresti õigetpidi pöörata ja jalastele hüpata.

Mõned korrad oleme juba ka oma vanemad kutsikad, aprillis sündinud Kano, Kayaki ja Katie, kelgujooksule viinud. Loomulikku annet tundub neil Aida kutsikatel igal juhul palju olevat, kuna kelgu ees olles pole neil mitte mingeid probleeme ette tulnud. Oleme rakendisse pannud kaheksa koera- ette turvalised vanad juhtkoerad ja kõigi kutsikate kõrvale samuti vanemad kogenud koerad. Kui esimesel korral muutus Kano enne minekut ülemeelikuks, siis pärast Adriani antud õppetundi ei ole ta  rakendis oodates enam piuksugi teinud. Nagu Hege ütles, siis pole ka ükski inimene veel Kanoga nii karmikäeline olnud. Tore, kui vanemad koerad kutsikakasvatusse oma panuse annavad! ;)

Katie esiplaanil

Adrian ja Kano (heledam)

Kano on juba sama suur kui Adrian!

Koomikud Tierra ja Freya

Vahepeal oli meil siin muuhulgas Suur Sula käsil. Minul polnudki õnne seda õudust näha, aga ma kujutan ette, mis basseinid seal rajal olid, kui Kärt tagasi tulles aluspesuni märg oli. Per- Thore kurtis, et ta riided polnud järgmiseks päevakski veel kuivad. Paaril turistil õnnestus sinna veeuputusse ka külili käia... See võis küll meeldiv kogemus olla... Vee all oli muidugi jää ka.

Lisaks turistisõitudele hakkame nüüd jälle ka väiksemate kutsikatega jalutama. Kärt, Josh ja Katie tegid täna juba mõned toredad jalutuskäigud sel ajal, kui mina hommikusel tripil kaasas käisin. Rada on lõpuks ometi vägagi nauditav, kuna eile ja täna tuli lumelisa. Reede öösel vastu laupäeva käis meist ka torm Hilde üle ja öö läbi tuulas nii, et koerad olid täiesti segased ja haukusid vahet pidamata. Kahjuks oli see vihma- mitte lumetorm...

Koeri toome ja viime alati kahekaupa, mis suurte, liigselt energiliste ja tugevate tegelaste puhul on vägagi väljakutsuv ettevõtmine. Ülikooliajal nõrgaks jäänud käed on juba küll musklis igal juhul ;)

Ringi sahmerdades juba külm ei hakka!

Külalisi oodates

Emma lumemantlis

Popcorn

Kärt, Josh, Freya ja Tierra

Aurora

 Eile lõikasime taaskord kõigil koertel küüsi, kuna need kasvavad ikka hirmsa mühinaga. Ah ja, kahjuks toimus üks ebameeldiv arstilkäik ka vahepeal. Meie tublil võistlustiimi liikmel Galil ilmus käpa alla verine kasvaja, mis muutus iga päevaga üha suuremaks ja arstil tuli teda opereerida. Nüüd elab ta toiduruumis suures puuris, saab antibiootikume, taastub ja ootab niitide väljavõtmist. Õnneks on ta end väga ilusti üleval pidanud, ei närinud isegi sidet käpa pealt ära. Võistlustiimist on ta nüüd muidugi väljas, aga kui kõik hästi läheb, saab ta Pjokkeniga kutsikad! :)

  Õhtuseid turiste oodates oleme ehitanud raja algusesse väikeseid lumepallipüramiide, kuhu paneme küünlad sisse põlema. Nii ilus on tagasi tulles eemalt künka pealt neid vaadata :)