Viimased viis päeva kodus tunduvad mulle hetkel vähemalt kahe nädalana, kuna turismihooaeg tähendab siin ikka tõesti turismihooaega. Sel aastal algas see muidugi väga vara- tavaliselt alustavad nad novembri keskel, nüüd aga on külalisi juba praeguseks hetkeks vastu võetud peaaegu kaks nädalat.
Hetkel võtame inimesi vastu hommikul ja õhtul (kui lund rohkem, tingimused paremad ning Kärt ja Josh ka kodus, lisandub sellele tihtipeale ka lõunane matk). Hommik algab hetkel kell 9 koertele hommikusöögi andmisega ning koristamisega. Seejärel viime koeraaiast üles väikesele künkale, kust meie tripid alguse saavad, kõik need koerad, kes parajasti jooksma lähevad. Seal seisavad nad tiimide kaupa pika keti küljes, kus paneme neile peale traksid ja käppade otsa papud. Toome toiduruumi kõrval asuvast varjualusest kohale kelgud, vaatame üle liinid, seome kelgud köie abil puude külge ja kinnitame spetsiaalse pika kummi abil kelkude istmetele poronahad.
Kutsud külalisi ootamas |
Ja siis ongi aeg minna kelgukoerasõitu nautima! Kuna hetkel pole rajal väga palju lund, piisab külalistele viiest koerast. Per- Thore ise juhib kõiki matku (samuti viie koeraga) ning külalised on jaotatud kahekaupa järgnevatele kelkudele (üks on jalastel, teine istub kelgus). Me aitame ise kõik kelgud kodu juurest minema, kuna esimene lõik on väga libe ja kohe alguses on suur kurv. Aitamine tähendab seda, et üks meist seisab kelgu jalastel koos sõitjaga, kummalgi üks jalg piduril. Kui on näha, et sõitjal on kelgu üle kontroll olemas, laseme tal u. 50-100 m pärast iseseisvalt jätkata ja jookseme ise tagasi. Kõigil päevadel olen lisaks sellele saanud ka ise matkadel kaasas käia- esimesel matkal üksi kõige taga nelja koeraga, et rajaga tutvuda, ning järgnevatel koos ühega külalistest. Probleem on nimelt selles, et see rada, mis meil hetkel on, on sõna otseses mõttes täiesti metsik!!
Minu esimene sõit siinsetel radadel koos Tirili, Sparky, Ben 10'i ja Butterfly'ga. Siis kui rada oli veel pehme ja vaatamata mudamülgastele kenasti sõidetav... |
Ärge laske ennast eksitada- kuna pildistada on võimalik ainult korralikul uuel lumerajal, paistab järgnevatel piltidel kõik väga ilus ja turvaline... |
Üldiselt olen tegelikult nende ekstreemsuste üle väga õnnelik, kuna kogu aeg suurepärastel lumistel radadel sõites ei saa oma osavust arendada nii nagu siin seda hullust proovides ;) Eilne päev aga oli küll natuke liiga hull kohati. Mõni päev kohe on selline, et kõik juhtub, mis juhtuda saab... Esiteks pidin hommikul ühe mehe ja naise stardist minema aitama, aga kuna minuga koos jalastel olnud härra oli väga hirmul, siis toetus ta täielikult minu peale ja käisime kogu kupatusega külili. Õnneks sain kelgu püsti ja pidurile hüpatud. Siiani pole keegi ka pikali kukkudes haiget saanud, nii et teeme lihtsalt natuke nalja, rõõmsa näo pähe ja tagasi kelku!
Samal matkal oli mul kelgus keskealine naine, kes tahtis ka ise sõita. Paraku olid tal väga suured kindad, ta käed libisesid nendest kuidagi välja ja nii ta seal kelgu taga siis lohises natukese aja pärast...Ronisin kiirelt ise kelgu pealt jalastele ja kõik sai taaskord kontrolli alla. Andsin talle oma kindad ja pärastpoole läks tal sõitmine juba palju paremini! Mõne aja pärast kukkus üks paar sõitjatest taaskord külili ja kuigi P-T on kelkude püüdmisel tõeline proff, oli see tol korral võimatu ja terve rakend pani kodu poole ajama... Sain omale ühe sõitja lisaks- õnneks kõigest noore tüdruku. Paraku ei suutnud nad aga väga edukalt kelgust kinni hoida ja pudenesid ühel mättal kelgu pealt maha. Ikka juhtub! Tuleb tagasi ronida ja kõvemini kinni hoida. Ühes kurvis on väike puu põhimõtteliselt rajal ja kuna mu koerad otsustasid lõigata, jäi kelk nö. puu otsa kinni ja reisijad pudenesid taaskord lumme... Ja taaskord sain olukorra kuidagi lahendatud- kelgu üle puu, rajale ja pidurile.
Õhtusel matkal pidin sõidutama ühte pikakasvulist hispaania noormeest, kes õnneks väga ise sõita ei soovinud (P-T tegi uut rada ja kelgu taga lumes ülesmäkke ronimine ei mõjunud vist just ülemäära lõõgastavalt... ;) Ühes kohas on meil tore väike jõeületus, mille ääres on paar suurt kivi ja palju jääd. Koerad peavad üle vee hüppama ja kelk noh põhimõtteliselt üle lendama. Minu juhtkoerad aga otsustasid, et oleks meeldiv hoog maha võtta ja paremat ülehüppamiskohta otsida, mistõttu ei olnud mul lõpuks piisavat kiirust, kelk sõitis põhimõtteliselt vastu kivi ja põrutas vastu vastaskallast nii, et käisime külili. Õnneks jaksasin ka seekord kelgust kinni hoida ja sain selle ilusti uuesti püsti. Hispaanlase ainus probleem oli, et tal ei püsi pealamp mütsi peal... Nojah, igal juhul oli mul pärast kogu seda päeva natuke hirmus õhtul oma põlvi vaadata, kuna need on kaetud miljoni sinikaga ja näevad välja sinakas-lillakas- rohelised... Nii palju siis eilsest päevast... Tegelikult on enamjaolt siiski kõik matkad ääretult toredad olnud. Ühel korral sõitsin Brasiiliast pärit noore naisega, kes oli kõigest nii vaimustuses, et ütles mulle sõidu ajal, et see on ta elu kõige põnevam õhtu. Nii tore on teada, et saad inimestele tõeliselt erakordseid elamusi pakkuda! Alguses ta hullult kartis, aga pärast tahtis palju ise ka sõita ja lõpupoole kui mina jalastel olin, tegin pikemaid peatusi, et virmalisi nautida ja siis kihutasime teistele järgi, kuna talle hakkas kiire sõit meeldima. Kogu ümbruskond kajas siis tema kilgetest ja naerust. Põnevust on õhtustel pimedatel sõitudel eriti palju, kuna sõidame vaid pealampide valgel ja peatuste ajal lülitame ka need välja, et nautida taevas tantsivaid virmalisi. Müstiline tunne on sõita mööda mäenõlvu, rakendid üksteisele järgnemas, pimedus ümberringi ja vaid pealampide tulukesed sähvima. Või seista mäenõlval kelgu jalastel, koerad haukumas, ümberringi vaid pimedus, ja nautida tähti täis taevast ja virmalisi ning üle lahe paistva Tromso tulede hiilgust. Ma ei kujuta ette, kuidas ma pärast selliseid elamusi peaksin suutma töötada keset linna mõnes nö. normaalses töökohas ja määrida päevast päeva pabereid. Saksa filoloogia võib igal juhul seenele sõita minu poolest ;)
Mnjah, öiseid pilte ma telefoniga teha ei oska nagu näha... |
Ja kui kutsud tulevad õhtuselt tripilt, on kõige lõpuks aeg ka nende õhtusöögiks. Kella kümne paiku oleme kõigi toimingutega ühele poole saanud.
Loodetavasti on varsti aeg kogu majapidamine Malselvist koju tuua ja saame järgmisel korral jälle Kärdiga koos blogi täita!
Lund oodates.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar