13. juulil, Maretipäeval (väga oluline), pühkisid kaks kelgukoerahullu taaskord kodumaa pinna jalge alt ja põrutasid seekord veel kaugemale põhja kui on viinud nende senised teekonnad. Jah, noh, te juba tunnete neid kahte ja nende tegemisi.

Pärast kolme ahistavat aastat täis pinkide nühkimist ülikoolis, avanes taaskord võimalus suunata pilk kõrgele arktilisemate alade suunas ja minna tegema seda, mida hing salajas ihaldab. Sihtkohaks valisime seekord imelise Põhja- Norra ja Kvaløya saarel asuva firma Arctic Adventure Tours.

Pärast mitmeid päevi kestnud pakkimisrallit ja paaritunnist uneaega ööl vastu laupäeva, jõudsime lõpuks hommikuse laevaga Helsingisse ja asusime teele põhja poole. Siinkohal peab südamest tänama oma saatjaskonda, kuna ainult tänu sellele, et Kärdi vanemad olid nõus meid autoga ära tooma, õnnestus meil võtta kaasa kõik see, mis preagu täidab iga nurga meie uuest ühisest toast.

Kokku tuli sõita u. 1600 km, sellest esimesel päeval üle 1000, et jõuda Gällivaresse ning ööbida Rootsi sõbranna Annika juures. Pärast pikka sõitu tundus öö väikeses suvemajakeses järve kaldal lihtsalt suurepärane!

 Järgmisel päeval võtsime suuna Tromsø'le ning õhtuks olimegi oma uues peatuspaigas platsis. Täpsemalt Tromsø vallas, Tromsi maakonnas, Kvaløya saarel (tõlkes "vaalasaar").

Tromsø

Saime tuttavaks oma  uute töökaaslaste Katie ja Joshiga, kes on mõlemad ülitoredad ning juba esimesel õhtul käisime ka jalutuskäigul koos Katie, omaniku kahe pointeri Troy ja Artrovi  ning kolme kutsikaga. Kui metsa vahelt välja jõuda, avaneb super vaade mägedele ja nende ees laiuvale veele!
Omanikud ise on hetkel veel Londonis reisil, nii et nendega kohtume hiljem.

 
Järgmisel päeval sõitsime Kärdi vanematega natuke ümbruskonnas ringi, kuna Katie arvas, et varsti meil nagunii selleks aega ei jagu... Käisime imelisel Sommarøy saarel, kus saab imetleda valgeid liivarandu ja troopikasinist ookeanivett ning külastasime Polaarmuuseumit, mis oli täis nii ekspeditsioonide kui lihtsalt arktiliseks elustiiliks vajalikku varustust. Nägime muuhulgas Roald Amundseni koera (nagu reaalselt- see koer on ikka veel olemas!) ning tolleaegseid koerarakmeid, mis olid nahast ja märksa teistsuguse konstruktsiooniga kui tänapäevased. Igal juhul äärmiselt huvitav muuseumikülastus! Oleksid kõik muuseumid sellised, võiks neid palju tihemini külastada...

Isetehtud traksid 20saj.

 Amundseni kelgukoer (tema ekspeditsioonil 1903-1906)

Kelgud 18/19 sajandist

Tagasi oma uues koertemaailmas, saime minna oma esimesele jooksutiirule. Panime valmis kolm emast huskyt- Kahlua, Ling ning Lady- ning saime oma esimese hullumeelse kogemuse selle kohta, mida tähendab siinkandis jooksmaskäimine. Ilus tasane metsarada, jooksutossud ja rahulik tempo meie kujutluspildis enam igal juhul ei eksisteeri. Siin joostakse pikkade kummikutega, ülimalt soisel alal, esialgu pidevalt ülesmäge ning hiljem pöörase tempoga ühelt mättalt teisele hüpates ning lompidest ja mülgastest läbi lirtsudes allamäge (iseenesest mõistetavalt on sul sel ajal koer vööga keha küles ja tirib sind, kuidas torust tuleb). Kui te arvate, et üles mäkke
jooks on hullem, kui allajooks, siis te eksite. Kohe väga. Allatulles paneb koer sellise tempo peale, et jalad lendavad igas suunas ja seisma jäämiseks tuleb mitukümmend meetrit pidurdada. Juhtub ka seda, et üle kraavi hüpates maandud täpselt poriauku, mis tähendab seda, et enne kui järgmise sammu saad teha,pead sa rakendama palju jõudu, et pahkluuni mudas olev jalg üldse kätte saada.....Peale jooksu näed välja nagu oleks mudamaadlusel käinud. Põhimõtteliselt võib pori kõikjalt leida, kusjuures ka kummikutest.Ühesõnaga kui me siin nüüd väga palju blogiga hakkame tegelema lähiajal, siis meil on ilmselt jalad välja väänatud ja meil on lihtsalt palju vaba aega või siis kui me päris ära kaome, siis me ilmselt solberdame kuskil näoli mudas ja üritame leida teed koju.


Kogesime juba ka kesköist päikest. Kummaline, kuid väga eriline on vaadata aknast välja umbes kell 1 öösel ja näha, kuidas päike mägede vahel särab.

Kell 1 öösel ;)