Esimene nädalane matk!!

Esiteks, meil tuli talv tagasi!! :) Ehk siis viimastel päevadel enne nädalasi matku saime ikkagi veel tavamatkad teha ja laupäeval saabus esimene grupp nädalase matka inimesi. Sellest päris viimasest matkast, mis toimus reede hommikul, mis oli vaatamata lörtsitormile täis broneeritud ja kus käisime mõlemad Kärdiga kaasas, tahaks kohe paar sõna täpsemalt muljetada. Nimelt on sulalumega selline naljakas asi, et see koguneb pidurdades piduri ja kelgu alla, muutes edasiliikumise võimatuks. Seega peab pidurit üles-alla lõksutades üritama lumest pidevalt vabaneda. Me ei olnud nii hullu olukorda aga varem näinud. Kuna grupp oli suur, oli pidurdamist palju ja praktiliselt kogu aeg oli mingi jama. Nii minul kui Kärdil juhtus korra, et kelgu alla kogunes nii palju lund, et sellest tekkis selline mõnus tihe ja märg lumemägi, mis aina paisus ja ajas kelgu lõpuks peaaegu külili, kuna no kaua sa ikka lumemäega normaalselt ringi saad sõita?!? Õnneks saime muidugi olukorra kuidagi lahendatud ja lisaks enda kelgualuse pidevale puhastamisele käisime ka teisi aitamas, kuna turistidel nii palju pealehakkamist ega motivatsiooni ei ole ja nemad jäävad lõpuks lihtsalt käsi laiutades seisma või teevad kümme minutit järjest midagi, millest edasiliikumiseks küll mingit kasu ei ole. Asja muutis keeruliseks see, et olime läbimärjad ja pidev sadu ning tuul muutsid vaatevälja natuke olematuks. Kärdi taga olevad inimesed suutsid lumega võideldes oma kelgu külili keerata, aga Kärt oli juba päris kaugele ette jõudnud, nii et tagasi vaadates ootas teda uus tore üllatus- sõitjateta kelk (mitte et selles midagi uut oleks, aga sellise ilmaga läheb sõitjatel tagasi oma kelguni jõudmiseks tavaliselt rekordpikk aeg...). Mul oli tegelikult päris naljakas, kuna need inimesed sõitsid minu ees ja kui nad külili käisid, jäi mees esialgu kelku (ehk siis kelgu alla kinni) ja koerad jäid seisma. Kahjuks jõudis naine kelguni enne mind ja loomulikult ei haaranud ta sellest kinni kui ta selle ümber keeras. Ta mees oli täiesti ahastuses ja karjus "Hoia kinnnniiiii!!! Hooiaaaaaa kinnniiiiiii!!!" Ei hoidnud. Võtsin siis naise enda kelku, aga mees oli nii usin, et hakkas kohe rutakal sammul edasi rühkima, lumised prillid käes. Kärt oli juba rakendi ilusti kinni püüdnud. Tegelikult oli lahe see, et kõik inimesed olid hullult rõõmsad ja positiivsed. Aga eks õiged seikluseotsijad seda kelgukoerasõitu (ekspeditsiooni) ehk nii ette kujutavadki ;) Ja meie ülesandeks on lihtsalt julgustavalt naeratada ja kiita kui tublid kõik on, ja kinnitada, et kõik on kõige paremas korras ja täiesti igapäevane ja tore. Ka siis, kui pidin läbi paksu sulalume vastutuult enda taga oleva kelguni matkama (mis oli kummalisel kombel mu tagant lihtsalt ära kadunud ühel hetkel). Leidsin nad kelguga, mis oli alt totaalselt lund täis ega liikunud mitte kuhugi. Keerasin siis kelgu külili ja tegime ühe korraliku puhastuse, misjärel jõudsime isegi lõpuks koju. Napilt enne kojujõudmist nägin juba Per-Thoret lumeskuutriga mind otsima tulevat :D Aga kõik külalised olid jube õnnelikud. Minu kelgus olnud vanem inglise naine arvas, et matk oli olnud täiesti fantastiline! Eks see omamoodi ju oli ka...

Laupäeva hommikuks oli saabunud aga tõeline talv paksu lume ja külmakraadidega. Ideaalsemat algust nädalasele matkale on raske ette kujutada. Kümnest inimesest koosnev grupp saabus u. kell 12.30 ja sai kohe laavus vahvlitega maiustada. Meil oli enne seda muidugi palju tegemist. Katie ja ta sõbranna Julia, kes tal hetkel külas on, pidid omanike majja kolima ning handlerite maja valmistasime ette külaliste majutuseks- uued linad, padjad, magamiskotid, söögid külmikusse jne. Meie Kärdiga panime allkorrusel igale inimesele suuruse järgi valmis paksu jope ja püksid. Lisaks tegime laavu korda, tõime puid, hoidsime tuld põlemas ja loomulikult tegelesime tavapäraste koeratöödega.
Hiljem õpetas Per-Thore inimestele, kuidas telki üles panna, kuidas koer sõiduks valmis panna ning rakend ette valmistada. Seejärel aitasime meie tal asju pakkida- kausid, koerte mantlid, traksid, liinid jne jne kõik autosse. Päev varem olime juba Kärdiga pannud suurtesse prügikottidesse valmis 11 kuivtoidupakki (igasse kelku üks). Õhtul koostasime Kärdi ja Katie'iga 11 tiimi (10 koera Per-Thorele ja 5 igale teisele sõitjale). Kokku läks 60 koera, koju jäi seega 34+8 kutsikat.

Pühapäeva hommik teretas talvise karguse ja päikesepaistega! :) Söötsime koerad kell 7 ning tegime veel viimaseid ettevalmistusi. Kell 8.30 laadisime peale koerad, üritades tiimide listi järgides teha seda nii süsteemselt ja kiiresti kui vähegi võimalik, ja samal ajal üritades mitte saada närvivapustust sellest, et kõik 10 inimest elasid meil samal ajal fotokatega jalus ja näos. Koerte treilerissepanek on muidugi omaette vaatepilt, sellest peab aru saama. Praktiliselt igasse boksi läks 2 koera ja kui ikka see esimene, kes sinna on pandud, on surmahirmul ja üritab kasvõi sinust läbi hüpates treilerist põgeneda, on vaja päris suurt meisterlikkust, et lükata sinna sisse veel ka teine samasugune... (ja siis veel samal ajal naeratada, selle asemel, et karjuda välja kõik kõige hullemad sõnad, mida sa inglise ja eesti keeles tead...) Mõned vanemad koerad aga teavad muidugi, et ees ootab tore seiklus, ja ronivad suurima rõõmuga lausa ise sisse!

Minibuss, millega sõitis välja Per-Thore kümne inimesega ning mille taha oli kinnitatud treiler 60 koeraga

11 kelku kinnitas Per-Thore treileri katusele

Natuke solvunud Whiskey

Cognac

Poleks osanud soovida paremat ilma

 Sõitsime välja natuke pärast kella üheksat. Meie Kärdi ja Hegega sõitsime samuti kaasa- varustust täis suure monstertruck RAM'iga.
Seiklused algasid poole tee peal. Äsja valmis saanud koeratreileril olid all mingid eriti vanad rehvid, mille pärast oli Per-Thore tegelikult mures juba hommikust peale. 60 koera ja 11 kelku on ikka paras raskus. Ühesõnaga, nagu juba isegi aimata võite, läks üks neist rehvidest poole tee peal täiesti puruks, ikka kohe täitsa ribadeks... Pole vist vaja mainidagi, et Per-Thore vihast oma päikeseprille ja telefoni mööda lund loopis... Õnneks läksime Hegega lähedalasuvatest tanklatest uut rehvi otsima ega pidanud seal plahvatusohtlikus pingekoldes ootama... Tanklates polnud muidugi midagi sellist müügil. Seejärel üritasime leida mingit meest, kellel on sealsamas autoosade pood, aga enne oleks rehvi kuskilt metsast lume alt leidnud, kui siin pühapäeval kellegi tööle meelitanud. Õnneks oli plaan B ka olemas, nii et täiesti imelisel kombel oli tagasi treileri juurde jõudes omanike sõber Bjorn- Thore oma koeraautoga juba kohal ja pani meie treilerile uut rehvi alla! "Uus" on vist küll vale sõna, ta oli selle kiirelt kuskilt "leidnud"... Ilmselt seisab ta naabri auto praegu kuskil aias, kolm ratast all...
Nojah, polnud aega selle üle pead murda. Per- Thore sõitis tanklasse ja pumpas kõik kummid igaks juhuks veel üle. Samas tõstsime pooled koerad ümber Bjorn-Thore treilerisse, et enda oma kergemaks muuta. Eriti tore oli see, et tema treileri ülemised boksid olid nii kuradi kõrgel, et peale vaadates oleks sinna jaksanud heal juhul chihuahua sisse visata... No aga mis meil muud üle jäi, kui husky pea kohale tõsta ja atleeti mängida. Õnneks Bjorn-Thore ise muidugi aitas meid ka.

Reisiseltskonnal muidugi põnevust jagus ja jällegi andsid nad oma parima, et meil ees töllerdada. Aga no olgem ausad, eks ma oleks ju ise sedasama teinud...

Nii, aga tegelikult oli lõppkokkuvõttes kõik isegi väga hästi, kuna saime Bjorn-Thore näol endale ühe abilise juure ;)

Pärast u. kahetunnist sõitu ja eriti ülesmäge-käänulist lõpupingutust, kust õnneks treiler end ilusti üles vedas, olime õnnelikult stardikohas Signaldalenis. Algas kiire asjade mahalaadimine. Täpselt samast kohast, kust meie matkad välja sõidavad, lahkub ka Fjällräven Polar´i matk, milles lööb sel aastal kaasa ka eestlanna Katrina.

Kõik said omale ilusa uue telgikoti ja esimeseks ülesandeks oli nende kinnitamine kelkude külge.

Väikesed mustad nöörikesed tekitasid hirmus palju segadust.

Krõbinakotid- vamis kelku pakkimiseks

Magamiskotid, matid, telgid, räätsad, toidukastid, koerte ketid jne jne.

Inimesed olid jagatud paaridesse ja nii mõnedki asjad (nagu nt. telk) võeti mitme peale

Kõige suurem pagas oli muidugi kaasas Per-Thorel, kes pidi ära paigutama ka kogu varuvarustuse- traksid, liinid jne

Punane seltskond

Seejärel algas päeva kõige lõbusam osa- koerte mahalaadimine, traksidessepanek ja kelkude ette viimine. Panime kõik kelgud enam-vähem üksteise taha ritta, ankrud maha ja hakkasime koeri tooma. Iga sõitja hoidis enda juhtkoeri ja mõned viimased üritasid aidata meil trakse peale panna. Kõigi elevus oli muidugi meeletult suur ja need inimesed nägid ka kelgukoerte minekuootust esimest korda, nii et pigem nad kõik lihtsalt vahtisid suud ammuli ja üritasid trakse koertele igat võimalikku moodi peale rapsida :D Meie suurepärane paigutus treileris oli ümberlaadimisega natuke segi löödud, aga õnneks oli meil muidugi tiimide list pidevalt käepärast ja asi kontrolli all. Hegele ja Bjorn-Thorele pidime täpselt ette ütlema, kuhu mis koer viia ja mis värvi traksid talle peale lähevad. Kõige meelelahutuslikum oli koerte kättesaamine Bjorn- Thore treileri ülemistest boksidest, kuna juba ukse lahtitegemisel oli selge, et lihtne ei saa see olema- silmavalged, mis sealt vastu välkusid, väljendasid sellist hirmu, nagu me oleksime palunud koertel otse vabasurma hüpata. Bjorn-Thore ise targutas kõrval, et tema koertega on see lihtne, kuna nemad on harjunud. No ilmselt tema Pegasus- koertel on tiivad, nii et nad lihtsalt lendavad ise sinna sisse ja siis pärast hõljuvad uuesti välja ka.
Kõige hullem oli Zorro, kes oli täiesti kindel, et kui ta sealt treilerist välja tuleb, siis ootab surm või midagi veel hirmsamat. Ronisin talle siis sinna üles järgi ja pärast pikka sikutamist ja meelitamist hüppasime koos maha, tema samal ajal mulle muidugi otsa karates. No peaasi, et koeral julgem on...
Lõpuks olid veel kaks koera puudu ja just siis, kui kartsime juba Kärdiga, et nad hüppasid ilmselt sõidu ajal treikust välja, leidsime nad ühest kahe silma vahele jäänud boksist. Huh.

Ja siis olid kõik koerad liinides. Kamandasime natuke hirmunud nägudega matkalised kelgu jalastele, Per-Thore kihutas oma kümne koeraga kuskilt kõrvalt kohale ja nii nad siis kõik läksidki- kümme kelku järgemööda Per-Thore järgi... et alustada esialgu kahepäevast rasket rühkimist üles suure mäe otsa, et siis seejärel hakata laskuma ...Ma loodan, et keegi neile ei öelnud, mis neid ees ootab. Kaugelt vaadates oli see mägi ikka päris pirakas...Kokku sõidetakse umbes 320km.

Aga vaated on sealkandis lihtsalt hingematvad, nii et see peaks küll andma kuhjaga jõudu ja motivatsiooni. (Igaks juhuks olgu öeldud, et pildil oleva mäe tipp ei ole see, mida nad esimesel kahel päeval vallutama lähevad...selleks oleks vaja neid Bjorn-Thore lendkoeri)

Ja siis oli vaikus. Alustasime tagasiteed ja peatusime korra ühe kohaliku mehe juures, kellele Hege andis autovõtmed, kuna tema on see, kes pärast matka meie külalised Tromsösse tagasi sõidutab. Ühe kurva uudise teatas ta ka- samal päeval olid nad lumelaviinis kaotanud lumeskuutriga sõitma läinud kohaliku mehe. Uudis selle kohta oli ka järgmise päeva Postimehes.

Nagu hiljem kuulsime, oli neil esimesel ööl külma -25 kraadi, nii et ühe matkalise viskipudel jäätus ära...

Täna on nad kolmandat päeva teel ja arvake ära, mis on viimane uudis?! Üks matkaline on peatselt teel haiglasse.. Hege sõitis talle hommikul järgi, kuna ta suutis toppida -10 kraadiga oma sõrmed vette ja nüüd on üks tema sõrmedest sinine. Per-Thore on endast parima andnud, nii et see pidi kindel olema, et sõrmest ta ilma ei jää, aga matk on tema jaoks nüüd kahjuks läbi küll...