Värav Arktikasse: Kui kevad surub peale

Eile ja täna ei ole meil enam matku toimunud, kuna kätte on jõudnud suured vihmasajud koos tugeva tuule ja muidu kohutava ilmaga. Juba enne eilset olid mõned eelmised päevad ikka paras õudus- pärast tööpäeva, mille jooksul oli vaja korduvalt uued riided selga tõmmata, olid absoluutselt kõik asjad alates kõikidest jopedest kuni paaride aluspüksteni läbimärjad. Kogu sellest algavast kevadtrallest said osa ka Maria ja Reivo, kes olid meil siin just äsja külas (6.-9.märts) :)

Kuna esialgu me muidugi matku ära ei jätnud, said viimased külalised ikka tõeliste tormimatkade osalisteks. Ühel hommikul, kui ka Maria ja Reivo matkale kaasa tulid, oli kogu see vihma ja lume segu, mis taevast alla sadas ja tuulega vastu nägu peksis, nii kohutavalt terav ja valus, et oleks tahtnud kelgult maha viskuda ja nutma hakata. Kõik inimesed sõitsid, üks käsi pidevalt nägu katmas, ja koerad said vaevu joosta. Vahepeal tahtsin kaks koera omavahel ära vahetada, aga kuna käed olid külmast vihmast täiesti kanged, suutsin Adriani lahti lasta. Nii sõitsid kaks inimest, kes olid kuue koeragagi liiga aeglased olnud ja kellele tahtsin just tugevama koera anda, edasi viie koeraga...oih. Õnneks ei kestnud Adriani seiklused ülemäära pikalt ja varsti oli ta ilusti jälle liinides. Mõne aja pärast suutis üks kena pilusilme prillidega härra oma kelgu kummuli keerata, koerad jooksid edasi nagu alati, aga hetke pärast sõitis kelk end puu taha kinni. Per- Thorel oli siis tükk tegemist, et see sealt jälle kätte saada. Nii palju siis kiirest ringist, et mitte seal hullumajas surma saada. Tagasi jõudes olid kõik täiesti läbimärjad. Aga no vähemalt ei unusta ükski asjaosaline seda matka küll oma elu lõpuni!

Maria ja Reivo olid meil ikka eriti vaprad ja isegi pärast ekstreemset "lähme sõidame jäises tormituules ja saame trussikuteni märjaks"-matka olid nad, naeratus näol, meid kohe jälle ka koertega abistamas :)

Tegelikult käis meil lisaks Kärdile, Mariale ja Reivole vahepeal külas ka islandi sõber Tryggvi, kes oli siin kaheksa päeva, käis meiega sõitudel kaasas ja oli muidu palju abiks. Nii tore, et isegi kui oled kuskile pärapõrgusse kolinud, tulevad sõbrad ja on nõus sinu hullustest osa saama :)

Adriani ja Askiga

Vahepeal me viskasime Tryggvil väga üle ja siis ta eelistas meiega koosolemise asemel katusel istuda, kuna sinna me ei julgenud talle järele ronida... Muuhulgas võttis ta terve meie korstna tükkideks ja aitas meil selle seest puhtaks teha. Vaadates seda pisikest pilu, kust veidi valgust läbi paistis, ei saa ma üldse aru, kuidas me juba vingumürgitust polnud saanud.

Jaanuaris oli ka Jaak pikalt siin, aga seda on vist juba varem mainitud :)


Mõningaid pilte sellest ajast, kui kõik veel enam-vähem normaalne oli.Tequila ja Nemi

Chanel ja Mojito

Alfred ja Tony

Sõiduvalmis

Sõit silmapiiri poole

Pjokken ja Kahlua

Kayak

Pärast matka on kutsud rahul ja õnnelikud...

...rääkimata sõitjatest ;)

August ja Astor

Tegelikult läks meie rada juba natukese aja eest veidi metsa, kuna kohati oli sula ja siis jäätus jälle kõik ära ja nii mitu korda järjest, mis tähendas, et koerte käpad, mis vahepeal kenasti terveks olid saanud, said jälle ära lõhutud. Nii me siis hakkasime jälle enne iga sõitu kõikide koerte käpakesi üle vaatama ja hunnikute viisi papusid kasutama.

Ühe toreda lõunapausi ajal otsustasime teha jalutuskäigu oma tuttavasse Tisnese randa. Tore oli pärast pikka lumist talve näha jälle rannaliiva ja merekarpe :)

Rannaelanikud. Kõik põhjapõdrad Kvaloya saarel kuuluvad ühele mehele, kellel muide pärijaid ei ole ja et mingit jama ei tuleks, on ta juba paika pannud, et tema põdrad kuuluvad kuningale. Kaval mees.
Muide, lisaks põhjapõtradele oleme näinud hulganisti tavalisi suuri põtru, kes on nii julged, et tatsavad tihtipeale siinsamas meie lähedal ringi. Ühel ööl näiteks olid koerad hirmus närvilised ja kui välja vaatama läksime, tuli välja, et kaks põtra näksivad omanike maja kõrval oksi.. Ühel õhtul koeri valmis pannes avastasime aga mingil hetkel, et nad hauguvad, kuna vahetult rakendite eest kõnnib pimeduses rahumeeli mööda suur põdrapoiss. Eriti julged tüübid ikka.

Jalutuskäik.

Kärt kukkus vahepeal jääpangalt alla. Päris tükk tegemist oli, et ta sealt uuesti üles tagasi tõmmata. Õnneks ta jaksas kinni hoida, kuni ma fotokat otsisin ja pilti tegin.

Fame ja Mojito oma tavapärases lebopoosis

Imelised vaated muutusid päikesega veelgi imelisemaks


Hommikused 2,5 tunnised üleöömatkaliste matkad on alati meie pärusmaa (noh, alguses tegi neid küll Hege, aga siis ta avastas, et see võiks ju ka siis juba meie töö olla nagu kõik muu). Vahel on piisaval hulgal korralike radade leidmine nendel matkadel nõudnud meilt palju leidlikkust, kuna uue lume puuduse tõttu on paljud meie teada-tuntud kohad muutunud sõidukõlbmatuteks, pealegi on suur vahe, kas teed tavalise matka, mis kestab 1, 5 tundi või pead leidma radu veel üheks tunniks. Kuna suuri kelke on meil üsna piiratud arv, siis tihti tuli ette, et pidime neid matku juhtima kas uue kitsa ja väikese nädalasteks matkadeks mõeldud Oinakka kelguga (pildil)...