Külg ees, lume sees

Nonii, ongi jälle üks treeningnädal mööda vuhisenud.

Nagu te juba teate, tabas meid eelmise nädala teisipäeval suur õnn ja lumi tuli maha! Kuna külmad ilmad jätkusid, viisid omanikud 26 koera koju Kvaloyale ja hakkasid kelkudega esimesi radu tegema- nii edukalt, et sel nädalal võeti juba ports esimesi külalisi vastu! Eks need rajad ole muidugi natuke riskantsed praegu, kuna koduümbruse maa on väga soine ja pole veel läbi külmunud. Lund pidi see-eest kohati lausa lademetes olema ja kui see kiiresti sõites hoiab koeri ilusti pinnal, siis seisma jäädes pidid koertest ainult ninaotsad näha olema...

Esmaspäeval läks Katie samuti koju, kuna keegi peab kodus omanikele abiks olema, ja nii jäime ainult meie Kärdi ja Joshiga ülejäänud 60 kutsuga treeninglaagrisse. Vahetustega ööbime nüüd ise koerte juures väikeses handleri-majakeses. Meie majas Espeni juures on hetkel paras seiklus ööbida, kuna hiired pidutsevad seal õhtust hommikuni ja hommikust õhtuni. Meie kui loomaarmastajad ei taha muidugi lõksudest ka midagi kuulda, kuna need hiirekesed näevad lihtsalt liiga armsad välja... Ühel päeval avastasin kraanikausist 2 hiirt, kes ei saanud sealt enam välja ronitud. Loogiline oleks vist olnud, et mul oleks nende kättesaamise üle hea meel olnud, aga mu esimene mõte oli, et ei tea, kas õues on liiga külm, et nad sinna viia (?!?!?!? täitsa sooda ikka peast). No igal juhul viisin nad siis õue, aga eks nad muidugi olid viie minuti pärast tagasi. Mnjah. Josh soovitas hiired järgmisel korral Espeni kõhnadele koertele viia, kuna neile kuluks lisaliha ära... Igasugu huvitavaid asju on need hiired ka meil juba nahka pistnud seal. Mõtlesime juba, et oleks vist targem neile süüa panna kuskile, et nad meile vajalikke tarbeesemeid ei hakkaks hävitama... :D Viimased ohvrid olid vesipiibutubakas ja sinepiplaastrid. Ei taha teada, mis tundega need hiired pärast ringi käisid...

Eelmise nädala lõpus me treenida ei saanud, kuna ka reedeks ei tulnud uut lund ja teravad jäätükid oleksid kutsude käpad täiesti ära lõhkunud. See-eest tundus reede õhtul nagu oleksid jõulud kätte jõudnud. Saime koertele värske mõnusa kuiva põhu kuutidesse panna ja kõigile suure seajala anda. Täitsa uskumatu kui õnnelikud olid koerad oma uue kuudisisustuse üle! Osad neist ei tahtnud kuidagi lasta meil rahulikult tööd lõpetada, vaid pressisid end samal ajal kuuti ja hüppasid meil otsas. Mõned kraapisid kohe poole põhust kuudi ette lumele ja tekitasid endale sellega ka õues lamamiseks mugava aseme. Hea tunne oli pärast kuutide vahel ringi käia- värske heinalõhn täitis ümbritsevat õhku ja rahulolevad kutsud närisid kuutides konte.

 Selle nädala treeningud läksid kõik väga hästi. Kuna meil on ainult 60 koera, sõitsime viie tiimiga, igaühes täpselt 12 koera. Treeningdistants oli umbes 14-15 km ja kuna pinnas oli ikka veel koerte käppadele natuke ohtlik, sõitsime kiiremini (u. 25 km/h), et käppadele vähem koormust anda. 

Lady

 Natuke ekstreemne on see treening muidugi olnud, kuna kui sõita ATV’ga siledakssõidetud lume peal, 12 koera ees, siis võtab ikka vibama küll ja mäest alla sõites või pidurdades on külje etteviskamine väga tavapäraseks saanud. Pidurdamine üleüldiselt on muidugi päris probleemseks saanud ja vahel ei saagi seisma jääda-koerad lihtsalt tõmbavad ATV paigast ära ja lohistavad mööda teed edasi. Õnneks saime väiksemale ATV’le esiratastele ketid peale, kuna sellega oleks muidu täitsa lootusetu mäest alla sõita. Igasugu viperusi tuleb viimasel ajal ette küll. Ühel korral pidin tee peal peatuma ja Linki paput sättima. Ta oli viimane koer rakendis ja askeldasin parajasti tema tagajala juures, seljaga ATV poole. Järsku hakkas rakend liikuma ja sain vaevu enne kõrvale hüpatud, kui ATV oleks tagant selga sõitnud... Kärdil oli eile „vahva“ seiklus kui ta üritas mäest alla hakata sõitma, aga koerad tahtsid siiski paremale minna ja ei olnud ise nõus vasakule pöörama. Nii kui ta ATV seisma jättis ja pidurid peale pani, pöörasid juhtkoerad järsku siiski ise vasakule, kuid seda ümber puu- osa tiimist jäi ühele poole puud, osa teisele poole. Tuli minna ise appi. Kui koerad olid juhitud teele, mis viis otse mäest alla, tuli joosta  tagasi ATV juurde, sest koerad hakkasid juba elu eest mäest alla tirima.....see aga pani ATV liikuma, otse kallaku poole, külg ees. Kärt otsutas koerte juurde tagasi joosta, et nad uuesti teele juhatada, sest ATV oli liiga kallaku ligidal, et kurvi välja võtta.  

Pjokken seekord uhkes üksinduses juhtimas, kuna kõik, kes ta kõrvale sel päeval sattusid, olid liigselt huvitatud kõigest muust kui juhtkoeraks olemisest ja lõpuks hakkas Pjokkenist lihtsalt kahju (mõtetega mujal oleva kaaslase kaasastirimine ei tundu olevat just meeldivamaid tegevusi)

Pjokken pausi nautimas

Kärdi rakend Whiskey ja Helle juhtimisel

Teeme jätkuvalt karjääris paremale-vasakule pööramise harjutusi ja nüüd on eriti hästi näha, kes on kõige paremad juhtkoerad ja nõus esimese nõudmise peale soovitud suunas otse radateta lumme pöörama. 

Ühine peatus ja muljetevahetus karjääris

Üldiselt sujub meil siin kolmekesi askeldades siiski kõik hästi: hommikul anname koertele jätkuvalt krõbinasuppi, paneme valmis õhtusöögi liha, rajume kirvega valmis järgmise päeva lihatükid, mis lähevad väiksesse toidumajakesse sooja, koristame koerte järelt, toome kogu varustuse õue, vaatame liinid üle ja seejärel hakkame esimesi tiime valmis panema. Koerte valmispanemine võtab nüüd omajagu rohkem aega, kuna enne iga sõitu vaatame trakside panemise ajal üle koerte käpad ja kõigile, kel käpa all haav või hõõrdumine, paneme kreemi peale ja papu jalga. Õnneks on kutsud sellega nüüd juba rohkem harjunud ja seisavad enamuselt ilusti paigal. Alguses oli meie hullude noortega küll tükk tegemist, et nad mõistaksid, et papu jalga panemine ei ole mäng, mille puhul peab võimalikult palju rahmeldama ja ringi karglema...

Mõned kutsud on vigastuse tõttu sel nädalal ka treeningust välja jäänud. Apple'i ja Isabeli kakluse käigus sai Apple jalale haiget ja ka Freya kipub natuke lonkama. Mõned päevad tagasi sõidult tagasi tulles avastasime, et Tierral on tagajala juurest suur nahatükk lahti ning lihased ja kõik muu, mis on naha ja karva all, oli näha... Ehmatasime muidugi parajalt ära, kuna me polnud varem midagi sellist näinud. Per- Thorele helistades selgus õnneks, et asi ei ole nii hull kui paistab ja seda on varemgi korduvalt ette tulnud, et koerad jäävad näiteks naela taha kinni ja tõmbavad omal naha maha. Kuna nende nahk ei ole liha küljes kinni, siis sureb lihtsalt lahti olev nahk ära, koer sööb selle tavaliselt ise ära...ja peale kasvab uus nahk ja karv. Kuna Tierra kipub seda kohta aga loomulikult ohjeldamatult lakkuma, anname talle põletiku vältimiseks antibiootikumi.

Conny ja Igloo

Pilgrim ja Pikachou