Värav Arktikasse: Mudaralli

Ilmad on muutumas üha külmemaks ning külmemaks ja seda probleemi enam ei teki, et koeri liigse sooja pärast treenida ei saa. Öösel langeb temperatuur miinuskraadidesse ja päeval püsib viie-kuue kraadi juures. Iga päevaga muutuvad mäetipud üha lumisemaks!! Hege rääkis, et see aasta on olnud erakordselt soe. Eelmine aasta oli praegusel ajal juba kümne miinuskraadi juures külma.

Alappen, möödume sellest mäest igal treeningringil

Jalutades tagasi Espeni juurde

Kui üleeelmine nädal saime jahimeeste tõttu vaid kahel päeval trenni teha, siis eelmisel ja sel nädalal pole meid veel miski takistanud. Treeningprogrammis on toimunud ka mõned muudatused- nimelt pikendasime lõpuks ka distantsi ning tõstsime ka natuke kiirust. Seitsme kilomeetri asemel sõidame nüüd 13-14 kilomeetrit ja kohati tõstame kiirust kahekümne kilomeetrini tunnis. Lisasime nüüd taas karjääri oma treeningraja koosseisu ja seal teeme mitmeid ringe, et õpetada noortele varakult selgeks parem-vasak pöörded.Vahel võib seal oma närvid päris krussi keerata, kuna loomulikult tahavad paljud koerad minna sealt, kust on juba varasemalt sõidetud, aga nii palju kui võimalik, üritame neid panna siiski suvalistes kohtades nö. eikuhugi pöörama ja see võib tähendada tuhandeid kordi juhtkoerte juurde jooksmist ja nende õigele teele juhatamist. Seda suurem heameel on aga siis, kui koerad on lõpuks tõesti nõus minema sinna kuhu oli plaanitud ;)

Vasakule-paremale õpe

Hiljuti oli meil viis uut hoolealust- kahe eelmise aasta handleri Michelli kutsad Mira, Sarmik, Nuka, Minik ja Fox. Terve eelmise nädala käisid nad meie koertega koos rakendis jooksmas, nii et saime veel natuke rohkemaid koeri treenida. Nüüd on aga jälle tagasi oma õiges kodus.

Kaheks kuuks on meil aga veel üks hoolealune- malamuudiristand Eira, kelle omanik sõitis välismaale ja nüüd peab tema kuts käima samuti meie treeningringidel, kusjuures varem ei ole ta kunagi rakendis jooksnud. Kui mitte arvestada seda, et ta ühtegi teist koera enda kõrval ei salli, tööd ei tee, aga seisma jäädes kõigist teistest kõvemat lärmi lööb ja ulub, on ta igati tore ja saab jooksmisega hästi hakkama (noh, vähemalt ei jää ta seisma...). Alguses võttis tal muidugi aega, et sellise uudse eluviisi, ATV ja hiiglasuure koertekarjaga harjuda, aga nüüd ta tegelikult isegi tõmbab natuke rakendis olles. Eks ta ole vist siiani rohkem diivanikoer olnud...

Katie ja Eira


Eira

Viimasel ajal on meil siin täielik mudaralli lahti läinud. Eelmisel nädalal sadas vahelduva eduga iga päev ja pidime korduvalt ette võtma evakueerimisaktsioone, kuna koerad tuli paksu pori ja veelompide seest päästa... Meie treeningrajad näevad välja nagu me hakkaksime lähiajal maastikuautode mudarallit korraldama ja me ise meenutame rohkem sookoll Shrekki kui midagi muud. Hea kui õhtuks veel aluspüksid jalas kuivad on, aga tõele au andes tuleb tunnistada, et seda luksust tuleb viimasel ajal üha harvemini ette... Kindaid vahetame u. viis korda päevas.
Kui vähegi võimalik, üritame koertele asja mugavamaks muuta. Pärast iga treeningpäeva peseme kõik traksid ja liinid puhtaks, et koerad ei peaks järgmisel päeval mullakamakaid seljas kandma ning pühapäeval võtsime ette vee minemajuhtimise ja -kühveldamise kuutide vahelt ning muda äravedamise. Olime seekord kahekesi nädalavahetusel tööl, kuna Katie läks oma poiss-sõbrale Davidile linna lennujaama vastu ja Josh on oma vanematega Oslos.

Malselvi Veneetsia

Mõni koer on sunnitud end maa all varjama...

Tony

Sparky- Cognac

Josh koeri tervitamas

Mälestus ajast, mil päike polnud veel taevast alla kukkunud...

Martini- Rusken


Nii mõnelgi koeral on suure niiskusega kaenlaalused ära hõõrdunud või on jalgadele tekkinud koledad punased laigud. Enne sõitu kreemitame haiged kohad sisse ja vahel tuleb kutsudel kanda ka ilusat roosat T- särki.

Osad koerad vajavad jooksu ajaks ka paput käpa otsa- Tequilal näiteks on varvas paistes, Jervil tuleb varsti küüs ära, kuna seal on põletik sees, Aidal ja Tundral on karvutu punane laik käpa peal. Freya ja Anton on aga üldse hetkel treenigust kõrvale jäänud, kuna Antonil tõmmati üks ja Freyal kaks hammast välja. Freyal oli ilmselt konditükk hammaste vahele kinni jäänud ja need katki murdnud, nii et need surusid keelde. Ühel päeval avastasime, et ta ajab vahtu suust välja ega saa korralikult süüa. Õnneks tuli Hege just samal päeval ja sai ta endaga kaasa võtta. Nüüd on mõlemad kutsud omanike juures kodus tabletikuuril ja nagu me kuulsime, siis vähemalt Anton pidavat juba käima diivanil telekat vaatamas...

Kuna Michelli koerad läksid ära ning Antonit ja Freyat ei ole, tundus 84 koera treenimine kuidagi nigel ja seega tervitasime rõõmuga uudist, et Espen läks nädalaks minema ja hoolitseme nüüd ka tema kuue koera eest, kes elavad meil praktiliselt maja kõrval. Hommikuti enne oma laagrisse minekut söödame seega uued hoolealused (Tjorven, Pelle, Ring, Virvar, Viktor ja Bjarne) ning õhtuti treenime ja söödame neid pärast oma koertega lõpetamist. Täna tegime kahekesi uute kutsudega esimese sõidu ja nalja sai ikka pagana palju nagu ikka. Huvitav on see, et need koerad on harjutatud ilma kaelaliinideta jooksma ja see on nii tore, et nad püsivad nii ilusti omal kohal ja alles koju jõudes lähevad viskavad veidi eemale pikali või nuusivad ringi.

Muide, tegemist oli meie esimese kärusõiduga! Algus oli igati tore, koerad panid liduma ja kõik oli hästi. Mingil hetkel üsna varsti ei jaksanud nad aga enam miskit teha ja hakkasime juba mõtlema, et me oleme kka uskumatult ülekaalulisteks küll siin Norras muutunud. Isegi kuus koera ei jaksa meid käruga vedada... Lükkasin kuis jaksasin, aga hetke pärast jäid koerad ikka seisma. Kuna ees oli väike metsaring, hüppas Kärt maha ja tegin ringi üksi, et vaadata, kas saab koertest nõndaviisi asja. Mõne aja pärast oli selge, et midagi on viltu. Isegi kui ma ise oleksin järsku Baruto-sarnaseks muutunud, jaksaksid koerad ometi tühja käru vedada! Ega mõistus pole oma teha ka ju- alles siis sain aru, et esirattad olid blokkis... Kuidagi vedasid koerad mind siiski läbi veeroobaste metsast välja ja õnnestus imekombel ka puule mitte otsa sõita. Tee peal hakkasid rattad taas veerema ja saime edasi sõita. Mõne aja pärast aga jällegi sama jama ja olime juba otsustamas, et küllap me lihtsalt suutsime selle käru juba tuksi keerata. Inimkäte poolt loodud meisterdistega on juba kord nii, et kui meie neile käed külge paneme, siis need lihtsalt lagunevad tükkideks... Õnneks avastasime, et kuigi me olime üritanud korduvalt pidurit lahti lasta, oli see kuidagimoodi ikkagi kinni ja alles tugevalt surudes lasi see rattad lahti... Mnjah. Edasine sõit oli väga meeleolukas- koerad litsusid joosta kuis jaksasid (ilmselgelt õnnelikud selle üle, et kaks uut troppi olid omale lõpuks selgeks teinud, kuidas piduriga ümber käia). Metsa vahele keerates läheb tee aga väga, väga hüplikuks, kuna see on täis juurikaid, kände ja muid kühme ning kuna kärus istudes oleks asi lõppenud ääretult õnnetult, kuna ilmselgelt on mu tagumik järsku nii suureks muutunud, et metallist istmeääred oleksid mind siniseks peksnud, pidin end kuidagi ääretult imelikus asendis käte jõul üleval hoidma. Terve metsaringi naersime hinged kinni, kusjuures ma varjasin vähemalt poole Kärdi vaateväljast, nii et on imestusväärne, et me kuskil puu otsas külili ei lõpetanud. Koerad vaatasid pidevalt tagasi ja ei suutnud ilmselt ära imestada, miks nende peremees mingid nõrgamõistuslikud enda käru kasutama lubas...