Pühapäeva õhtul otsustasime ronida lähedalasuva mäe otsa. Selleks sõitsime kõigepealt natuke autoga, et jõuda mäele lähemale. Matka alustasime umbes kell 8 õhtul pärast pikka tööpäeva ja natuke vähem kui kolme tunni pärast olime jõudnud oma sihtkohta- puudepiirist ülespoole. Edasine ronimine oleks nõudnud juba natuke spetsiifilisemat varustust. Ronimiskirvekesed olid meil küll kaasas, kuid otsustasime siiski, et edasi enam ei lähe, sest kell oli juba 11 ning ühtäkki puhkes tugev tuul (ilm muutub siin kohutavalt järsku- ühel hetkel paistab päike, järgmisel sajab vihma ja puhub tuul) ja pimedaks oli ka läinud. Pealegi korra olime juba pannud oma käteosavuse ja närvid proovile üsna ebastabiilsel kivisel nukil, kus tuli hoolikalt valida, millisest juurikast end ülespoole saab vinnata ja tähele panna, milline kivi järgmiseks jala alt ära võib kukkuda. Meie suurimaks kõrguseks jäi seega 710 meetrit. Ronimisvaev ununes igatahes kohe, kui nägime mägedevahelist orgu, mis meenutas natuke Šveitsi alpe ning mida hämaraks läks, seda erilisemaks muutus vaade: taevas mägede taga muutus heleoranžist aina intensiivsemaks, süttisid mägedevaheliste külakeste tuled, järved ning jõed hakkasid hämaruses helkima ning lõpuks ilmusid ka mõned üksikud tähed. Allatulek oli samuti parajalt ekstreemne, sest metsa vahel oli väga raske midagi näha ning kivide ja sambla vahel oli palju lõhesid, millesse jalg kippus ära kaduma ja kinni jääma. Allapoole jõudes ekslesime veel ka mingite põldude ja karjamaade vahel ning metsateedel, kuid lõpuks jõudsime imekombel autoni. Pärast kella kahte öösel täiesti rammestunult, aga õnnelikena koju jõudes polnud isu magamagi minna- algas ronimisjärgne öösöömaaeg :).
 |
| Alappen |
 | ||||||||
| Mäe peal nälga juba ei jää...;) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar