Kolmas kodu

Pühapäevast (08.09.) elame kolmekesi (Maret, Kärt, Josh) naabri Espeni juures. Espen tegeleb ka ise kelgukoerandusega ja võistleb Finnmarkslopetil kordamööda oma vennaga, kellega ta koeri jagab. Hetkel on nad pereelu tõttu küll väikese pausi teinud ja siin Espeni juures elab vaid väike rakenditäis kutsusid. Meie uus elukoht asub kõigest paaarisaja meetri kaugusel, seega vahemaa on kiviga visata.

Selline on meie tee uude koju

Vaade Espeni majale meie trepilt

Meie maja

Nalja on ka juba igal juhul saanud seoses selle uue elukohaga. Esiteks on see maja natuke hirmus- fotod seinal kujutavad siinseid hooneid aastatetagusest ajast, mil need nägid välja nagu õudusfilmi maja musternäidised. Teiseks on siin majas üks tool, milllel on suured punased plekid peal. Kolmandaks on siin uks, mis jäi esimesel õhtul tähelepanuta, aga eile õhtul avastasime, et selle taga on trepp, mis viib keldrisse. Aga seda, mis seal all on, pole näha. Neljandaks kostuvad esikust mingid kahtlased hääled. Ühesõnaga paranoiadest meil puudust ei tule. Ega fantaasiast.

Teisel õhtul, kui siin olime, jäin (Maret) mõneks ajaks üksi ja läksin hiljem tagasi Kärdi ja Joshi juurde meie treeninglaagri majakesse. Vahepeal oli õues pimedaks läinud, nii et kõik paranoiad lõid lakke. Jooksin terve tee nagu segane, ise kogu aeg tagasi vahtides, et kontrollida, ega keegi mind juhuslikult taga ei aja või karu kuskilt metsast välja ei hüppa... Räägin seda kõike ainult Kärdi sundimisel, kuna tema arvates oli kohutavalt naljakas, kuidas ma täiesti hingetuna ja endast väljas kohale jõudsin ja seletama hakkasin, kui hirmus ikka väljas oli.

Josh jäi eile treeninglaagrisse koeravalvesse, kuna seal kedagi teist ei olnud ja nii me siis tulime öösel ATV'ga mööda võsa ja põldu koju. Sellega ei läinud ka kohe kõik nii nagu pidi- vahepeal peab mingist suurest august läbi sõitma ja muda tõttu hakkasid mättast üles minnes rattad ringi käima. Miks, miks, miks me alati igale poole kinni jääme nende pagana masinatega?! Pärast kõikvõimalikku jukerdamist saime kuidagi suure hooga sealt läbi hüpatud...

Hommikul ärkasime kell 5.30, et anda kell 6 koertele hommikusöök (krõbinate puudumisel on selleks hetkel lihatükikeste ja vee segu). Kell 7 sõitsime välja esimese tiimiga ja sealt edasi kõigi ülejäänud seitsmega. Ilmad on uskumatul kombel jätkuvalt suviselt soojad, seepärast ka nii varajane algus. Kui eriline tunne on sõita alla metsa, läbi jõe ja mööda kollaste sügislehtedega kaetud radade, varahommikune päike puude vahelt metsaalust paitamas ja koerte hingamisest tekkinud aur rakendi kohal märku andmas hommikusest kargusest. Naljakal kombel oli eile hommikul härmatis maas ja temperatuur vägagi talvine, päeva jooksul tõusis see aga 17 kraadini ja kaks tiimi jäi treenimata. Täna saime sõita esimese neljaga 7 km ja teistega 4 km. Loodame, et läheb külmemaks (poleks kunagi arvanud, et sellist asja loodame...). Oleme tiimides juba igasugu muudatusi ka teinud- peaasjalikult vahetanud juhtkoeri ning muutnud paarilisi koertel, kes ei suuda igaühte enda kõrval aktsepteerida. Hea uudis on see, et Adrian, Butterfly ja Jerv on tagasi treeningus! :)