Taaskord iseotsustajad (02.09.-05.09.)

Pühapäeval jäeti meid siia täitsa omapead ja seda tervelt kõikideks tööpäevadeks. Hege läks koju oma poja juurde, kellel hakkas kool ning Per-Thore on Rootsis põtru ja karusid jahtimas. Esmaspäev tervitas meid üllataval kombel sooja ilmaga ja nõnda otsustasime, et koertega pole kohe kindlasti mõistlik sõitma minna. Kõlab vist naljakalt, kui meie jaoks tundub 13 kraadi väga soe olevat.....Hege sõitis ka korra siia, et koertele uus ports liha ja konte tuua. Sisustasime oma päeva majakese rõdul koertele akrüülvärvidega nimesiltide maalimisega ning lihtsalt piltide joonistamisega. 

Josh konte jaotamas

Maret jäätunud liha purustamas

Teisipäev ja kolmapäev olid meil korralikud treeningpäevad. Teisipäev venis väga pikaks, sest pidime mõnetunnise pausi tegema, kuna ilm oli taas liiga soojaks muutunud. Päev lõppes meil alles peale kaheksat. Uskumatul kombel oli ka täna (05.09.) ilm treeninguks liiga soe ja selle veetsime voodis oma väsimust välja puhkamas ning raamatut lugedes. Tegelikult ei oleks me ka alles oleva kütusega hakkama saanud, sest uus ATV lürbib kütust nagu segane.....samas sõidame me ju päevas maha olenevalt ilmast 42- 56 kilomeetrit. Kui kõik läheb plaanide kohaselt peaks Hege võistlustiimil enne märtsis toimuvat Finnmarkslopetit olema kogunenud vähemalt 6000 jooksukilomeetrit. 

Sügis on täies hoos

Treeningud on sujunud laias laastus ilma viperusteta. Ise otsustame, kuidas me tiime kokku paneme või kas ilm on liiga soe või kui mõnel koeral on olnud vigastus, peame ise otsusele jõudma, kas ta tiimist välja jätta või pole asi siiski nii tõsine. Seega vabadust on meil päris palju käes. Teisipäeval (peale seda, kui ilma tõttu oli olnud kolm päeva puhkust koertel) oli näha, et koerad on natuke kanged jalgadest ja noored koerad vedasid ennast suurest entusiasmist kohe esimestel kilomeetritel täiesti tühjaks. Eks tasapisi õpivad, et energiat tuleb mõistlikult kulutada. Meie ühel pensionäride klubi ja paksukeste esindajal Butterfly´l sai poolel teel jaks nii otsa, et jalad muutusid nii nõrgaks, et pidime ta ATV-le võtma ja niimoodi koju sõidutama. Tavaliselt käime Maretiga kordamööda üksi sõitmas, aga tookord ma kohe ei tahtnud miskipärast üksi minna. Tiim koosnes suurtest tugevatest meestest ja mäest alla minnes hakkab ATV kurvides väga kergelt vibama ning selleks, et julgem oleks, kutsusin Joshi igaks juhuks kaasa. Sisetunne?! Ei oleks teda kaasa tulnud, oleksin ma pidanud Butterfly puu külge siduma, koertega koju sõitma ning seejärel tagasi minema kellegagi, et ta peale korjata. Järgmine kord, kui Josh minuga kaasa tuli, läksid kaks juhtkoera Aurora ja Tiril keset mäge kaklema ning veeresid üle serva....õnneks ei tõmmanud nad järgmisi endaga kaasa ning suutsid omal jõul üles tagasi ronida. Või äkki peaks hoopis lõpetama Joshi endaga kaasa kutsumise, sest tundub, et siis kui teda pole, ei tule selliseid seiklusi ette?!? :D

Kui õhtuti jaksu on, siis oleme ka käinud jalutamas nende koertega, kes tervisehädade tõttu suurtest tiimidest välja jäänud on. Vaated on täiesti suurepärased. Puud on saanud omale värvilised rüüd ning radu, kus loodust ja vaateid imetleda, on palju. 

Butterfly ja Adrianiga jalutamas

Butterfly

Adrian