Värav Arktikasse: Täie hooga edasi ( ajavahemik 26.08.-01.09)

Koerte treeningud on saanud täie hoo sisse ning käed ja jalad on tööd pidevalt täis. Terve nädal on olnud väga tegus, kuid paar viimast päeva on olnud täiesti hullumeelsed!!! Kuid võttes nüüd natuke hoogu maha, siis alustaks ikka nädala algusest ehk esmaspäevast.

Kui me siiani olime Maretiga saanud nautida rahulikku olemist 22 koera seltsis, siis esmaspäeval sai see lust ja lillepidu lõpuks läbi. Kõigepealt saabusid Katie ja Josh koos 9 kutsikaga, kelle me aedikutesse paigutasime ning seejärel Per-Thore treileriga, milles oli ei rohkem ega vähem kui 66 koera. Ehk siis taas on meie hoole all kõik 88 särasilma ja 9 kutsikat (ning lisaks ka pointerid Atrof ja Troy). Jah....me oleme teile valeinfot jaganud.....meil ei olegi kokku 87 täiskasvanud koera nagu me ekslikult siiani arvanud olime :D Aga paarisarv on ikka parem kui paaritu ;) Koerte mahalaadimine läks libedalt. Osad koerad pidid alguses küll leppima vaid ketiga kuskil metsa vahel, sest me polnud veel kõiki kuute jõudnud lõpetada.

Esmaspäev ja teisipäev kulgesidki koertele kuute juurde ehitades ja nii neljajalgseid kui nende majakesi parematele kohtadele paigutades.

Vähemalt varjualune vihma eest on olemas...

Kolmapäevaks oli plaan alustada korraliku treeninguga ehk siis läbi sõita kõik 8 tiimi (88 koera). Kui olime läbi sõitnud 4 tiimi (üks tiim koosnes 12 koerast) otsustas ATV aku taaskord üles öelda ning koerad pidid meid koju vedama. Sellega meie treening tolleks päevaks läbi saigi. Hege sõitis meiega kõik sõidud kaasa, et rääkida meile koertest ja üldisest elukorraldusest ja loomulikult selleks, et ka ise järgi vaadata, kuidas me sõitmisega hakkama saame. Tundub, et meiega ollakse täitsa rahul ja meie sõiduoskust on kiidetud ;) Selgus, et tegelikult panustatakse meile rohkem, kui me arvasime. Hege rääkis sõidu ajal, et meie Maretiga oleme siin need handlerid, kellel on koertega teistest rohkem kogemust ja, et Katie peab samuti alles õppima. Tore on teada, et meid usaldatakse ja, et meiega ollakse rahul!

Vennad Mikke ja Marco

Neljapäeval ärkasime umbes 7.30, et alustada kell kaheksa hommikuste toimingutega: korjata junnid, sööta-joota koerad (kolm ja pool 20 liitrist ämbrit, millesse on lisatud kausitäis krõbinaid ja ette valmistatud eelmisel õhtul), sööta kutsikad. Kui me tavapäraselt alustaks kell 9 treeninguga, siis neljapäeval pidime ootama Per-Thoret ja Heget, kes saabusid umbes kell 1 lõunal uue võimsama ning suurema ATV-ga...

Treeningu algus oli paljutõotav- panime traksidesse kaks tiimi. Kõigepealt sõitsin välja mina koos Hegega ning seejärel pani Maret Joshiga enda tiimi valmis ning sõitis meile järgi. Ootasime Hegega teda metsateel. Peagi hakkas vana ATV taas jupsima ning oli selge, et meie treeningust kahe ATV-ga ei tule siiski midagi välja. Seega peame me natuke aega ühega hakkama saama, mis tähendab muidugi seda, et kõik võtab topelt aega. Meie treeningraja pikkuseks on hetkel umbes 7 kilomeetrit ja kiirust hoiame 15-17km/h.

Esimese sõidu ajal oli ilm üsna soe ja arvatavasti natuke liig meie ühele kõige karvasemale koerale Adrianile, kellel ühel hetkel jalad alt vedasid ja teda enam ei kandnud. Võtsime ta ATV-le ning sõitsime koju. Hoiame tal silma peal ja vaatame, kuidas tal läheb. Kahju oleks, kui nõnda hea koer enam rakendisse ei pääseks.

Kuna meile jäi ainult üks ATV treeninguks, hakkasime välja sõitma kordamööda. Maret sõitis Hegega ära, mina panin Joshiga koeri valmis ning vee jooksust tulijatele. Mareti naastes panime koerad kiiresti (traksides) oma kohtadele, pöörasime ATV ümber, uus tiim ette ning mina ja Hege sõitsime välja. Teised alustasid siis trakside äravõtmise ja pealepanekuga, käppade kontrolli ning vee panekuga. Sellise kava järgi toimimegi siin. Peame pidevalt üksteist jälgima ning suhtlema, et ei tekiks olukorda, kus kõik toovad koeri ja on ühel ja samal hetkel liinide juures, sest see annab kohe teistele koertele võimaluse haukuma hakata ja seda me siin lubada ju ei tohi. Tiim ei sõida ka enne välja, kui kõik koerad on enamvähem maha rahunenud.

Treeningu lõpetasime õhtul kell 8 ja siis saime pärast suurte koerte ja kutsikate toitmist lõpuks ka endale korraliku õhtusöögi meisterdada. Terve päeva oli aega vaid väikestest näksideks, kui ootasid teist treeningringilt tagasi.

Sparky ja Alexi juhtimisel

Aida (tegelane Hege võistlustiimist) ja Freya

Astor ja Balder

Sõitude ajal peame vahepeal ka juhtkoeri vahetama. Proovime noori koeri ees ja vaatame kas neis on juhtkoerapotentsiaali või mitte. Vanade tegijate kõrval õpivad noored koerad asja kindlasti ruttu selgeks.

Meie elu hakkabki nüüd järgnevatel nädalatel välja nägema nii, et viis päeva teeme koertele trenni ning nädalavahetusel saavad koerad puhkust. Katie on hetkel kodus Inglismaal ja tuleb tagasi alles 7septembril. Siis hakkab asi ka kiiremini toimima, sest ka tema saab ATV-ga treenima hakata ning loodetavasti on meil selleks ajaks neid juba jälle 2.

Reedel ei olnud meil enam Heget ega Per-Thoret abiks. Nad vaatasid kõrvalt, kuidas me kolmekesi hakkama saame. Nüüd sõidame ka tiimidega kordamööda üksi välja (mina ja Maret vaheldumisi, kuna Joshil pole juhilube ja ilma nendeta siin ATV’ga sõita ei tohi) ja peame kõigi jamadega ise toime tulema.

Hekla ja Pjokken (läbinud mitu korda Finnmarkslopeti võistlust, 1000km)

Jahutus kulub alati ära

Karjääris


Tundub rohkem kui 12 koera...

Ja teate mida, reede ööl vastu laupäeva õnnestus meil näha ka esimesi virmalisi. Arvatavasti oleks neid olnud võimalus näha juba ka varem kui iga öö poleks olnud nii pilves. Kell oli umbes kaks öösel, kui me veel magama polnud jäänud ja voodis lebades aknast nägime, et taevas tantsivad rohelised virmalised. Panime ruttu midagi selga ja läksime ajasime ka Joshi üles. Nõnda me seal tükk aega seisime pead taeva poole ja nautisime rohelise valguse liikumist taevas. Peale seda oli uni täielikult läinud ja kui me olime kella kolmeni öösel juttu rääkinud, tundsime, et kõhud on tühjad....seega kuum tee ja võileivad ning kell neli võis juba hea tundega uinuda. Ime, et me pannkooke tegema ei hakanud....kuigi see mõte käis korra küll peast läbi kui aus olla...

Kui praktiliselt terve nädala on ilm olnud vihmane ja külm ning päeva lõpuks on sõrmed täiesti jääs olnud, siis nädalavahetus tervitas meid selge taeva ja päikesega. Sügis on siin muidugi täies hoos: lehed on juba kollased ning mäetippudes on näha värsket lund. Seega sõitude ajal kipub pilk ikka koertelt kuhugi kaugusesse mägede ja kollakates toonides metsa poole- imeilus. Eile käisime ka kolme suurema kutsikaga jalutamas. Katie teadis, et siin meie maja ligidal peaks olema üks väike kosk....noh kose all mõtles ta tegelikult väikest nirekest, mis ülevalt alla voolas....aga ilus oli ikka. Sealt edasi matkades ja ülespoole ronides leidsime uue imehea paiga pohlade korjamiseks, vaade on omaette plussiks ;) Isegi mustikaid oli seal veel päris palju.